Karel Čapek: erinevus redaktsioonide vahel

* Teekonna alguses on seega paljas sõnalisse vormi valatud [[idee]], mis [[loodus]]es vegeteerib kõige sagedamini [[raamat]]u või [[näidend|näitemängu]] kujul; aga et idee võiks tungida [[maailm]]a, kus tehakse [[film]]e, tuleb ta paarile-kolmele masinakirjaleheküljele kokku litsuda, mida nimetatakse sünopsiseks. Sünopsis on idee lühike ümberjutustus, millest on välja jäetud kõik teisejärguline nagu ka kõik peamine; sünopsist nimetatakse ka [[skelett|skeletiks]] ehk kondikavaks, küllap sellepärast, et väljendada tavalist tapvat, surmavat ümberkäimist ideega. Sellepärast pääsebki kirjapandud elav sõna filmi alles pärast [[surm]]a ning kuivanud [[luu|kontide]] kujul; alles hoolikalt kupatatud ja kuivatatud skelett läheb edasisele kultiveerimisele, mille tulemuseks on ''treatment'' ehk stsenaarium. (lk 90)

* Sest kirjanduslik materjal tõlgitakse nõndanimetatud filmivahendite keelde. Näiteks ei saa kangelane kinolinal oma südamedaami niisama lihtlabaselt meenutada; selle asemel peab ta värisevi käsi [[sigaret]]ile tuld panema, misjärel ta kargab järsku püsti ja tormab [[aken|akna]] alla või midagi muud selles laadis. Samuti ei saa filmis läbi lihtlabase kinnitusega, et kangelanna [[süda]] on murdunud; selle asemel peab ta [[sügis]]eses pargis jalutama, kus vähehaaval kukub langevaid [[leht]]i kas üksildasele teerajale või siis [[Amor]]i kipskujule. (lk 90)