Triinu Pakk: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
18. rida:
** "Halastamatult lihtne elu", Postimehe kultuurilisa AK, 30.05.2020, lk 14 ("Valge mustal" arvustus)
 
* Ouředníki stiili on tõlkija järelsõnas iseloomustanud sõnadega „naivistlik“"naivistlik" ja „infantiilne“"infantiilne": igat võimalikku laadi faktid tulvavad robinal läbisegi paberile, nagu seisaks lugeja elektroonikapoes seinatäie eri programme edastavate televiisorite katkematus nonsenslikus vadinas. Kahtlemata on just nn infantiilsus see, mis tuletas mulle ainsa võimaliku võrdlusmaterjalina meelde [[Kurt Vonnegut]]i "[[Tapamaja, korpus viis|Tapamaja, korpus 5 ehk Laste ristisõja]]", kuigi Billy Pilgrimil oli asjadest ka oma arvamusi, Ouředník jätab aga lugeja mureks, kas naerda või nutta: „Ja"Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades [[surnukeha]] keskmiseks pikkuseks 172 cm“cm" (lk 7). Eks ta ole.
* Aastakäigu üks tähtteoseid on minu silmis kindlasti [[László Krasznahorkai]] „Viimne hunt“ (nr 18, tlk Reet Klettenberg), ungari „apokalüpsisemeistri“ esmatutvustus eesti keeles ühe „kohutava ja ligitõmbava lause“ kujul, milles läbipõlenud saksa filosoofiaprofessor Extremaduras viimse hundi saatust uurides jõuab mingi äratundmise, „teatava kirgastumiseni“, nagu on arvanud mõned – või kelle käes looma „hukkumise asjaolude selgitamisest kujuneb võrdkuju meid eesootavale saatusele kiirteede ja uusarenduste kasvavas kõrbes, ning just nimelt säärane moodsa maailma ja selle lõpu lähedusest sündiv katastroofiaimus, mitte aga lausepikkus ega teadvusevool võib olla see, mis peaks lugejat Krasznahorkai klassikaliselt puänteeritud novellis kohutama“, nagu ühes teises ahvatlevas lauses on arvanud mõned teised, kusjuures igaühele jääb vabadus ise sellesse lausesse ikka ja jälle uuesti sukelduda ja uppuda ja luua endale ses tekstis oma isiklikud ruumid ja maastikud oma isiklike viimsete huntide otsinguil, kõiki lõppe ikka ja jälle ümber kirjutades, hoolimata sellest lõpust – või ehk just tänu sellele –, millele oma põhjalikus järelsõnas osutab tõlkija Reet Klettenberg, kellele sügav kummardus lause lummavuse eest. (Jah, ma annan endale aru, et komme arvustada seda raamatut ühe lausega on muutumas ohtlikult nakkavaks …)
* Neile, kes inglise keele pealetungi pärast südant valutavad, võib tulla meeldiva üllatusena, et vähemalt LRis ei ole see keel kaugeltki domineeriv ja nt 2014. aastal tuldi koguni toime ilma ühegi tõlketa inglise keelest.