Feminism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
20. rida:
* Feminism on aja jooksul julgustanud naisi käsitama ennast kui indiviidi ning rõhutanud [[valik]]uvabadust. Seegi sobitub indiviidikeskse neoliberalistliku [[retoorika]]ga. Kas sellise sõnavara kasutamine on strateegia, et meie neoliberaalses ühiskonnas kuuldav ja arusaadav olla või hoopis oma [[ideaal]]idest loobumine? Kas feminism on selles protsessis [[ohver]] või kaassüüdlane?
* Neoliberalistlik feministlik subjekt usub, et väärib avalikus sfääris edu ning selle saavutamine sõltub vaid tema ettevõtlikkusest. Ta suurendab oma sotsiaalset kapitali, esitamata võimustruktuuride kohta tülikaid küsimusi. Talle sobib õhuke [[riik]], mis laseb tal oma [[raha]]ga vabaturul ise valikuid teha. Kuna ta kannab feministi silti, peab neoliberaalne feministlik subjekt ennast valikuvabaduse ja emantsipatsiooni ideede kandjaks. Sellele pildile ei mahu aga ebamugavad nähtused, nt jätkuv ebavõrdsus, seda nii naiste ja meeste, aga ka eri ühiskonnakihtide naiste vahel. Naised on pääsenud [[ülikool]]i ja tööturule, aga alamakstuna, jätkuvalt nõutakse, et naine oleks surmani prink ja veetlev, kuhugi pole kadunud seksuaalsed topeltstandardid ja naiste õlule jääb topelttööpäev (praeguses kriisiolukorras on see teravalt nähtav). Selle kriitilise stsenaariumi järgi meelitatakse naised feminismihõngulist sõnavara kasutades üha ebakindlamale tööturule ja tarbima ning emantsipatsiooni sildi all jääb kriitilise tähelepanuta üha intensiivistuv ebavõrdsus.
* Naistel on küll palju vabadust, nad on avalikus elus üha nähtavamad ja feministlikud loosungid on harjumuspäraseks muutunud, kuid selle hinnaks on poliitilistest nõudmistest loobumine, feminismi taandamine isiklikuks valikuvabaduseks ja tarbijakodakondsuseks (''consumer citizenship''), kus kodanikukohus väljendub vastutustundlikus tarbimises.
| |||