Läänerindel muutuseta: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
 
 
 
* See [[raamat]] ärgu olgu [[süüdistus]] ega [[ülestunnistus]]. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle [[sõda]] hävitas – isegi siis, kui ta pääses tema [[granaat]]ide käest.
** lk 5
 
* Albert ütleb selle välja: "Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud."
: Tal on [[õigus]]. Me pole enam [[noorus]]. Me ei taha enam maailma[[maailm]]a vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeme iseenda eest. Omaenda [[elu]] eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja [[elu]] armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me [[süda]]nt. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist[[progress]]ist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse.
** lk 67–68, V peatükk
 
* [[Rinne]] on [[puur]], milles närvitsedes pead ootamataootama seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges. Meie kohal hõljub [[juhus]]. Kui [[mürsk]] tuleb, võin ma küüru tõmbuda, ja see ongi kõik; kuhu see sisse lööb, seda ma täpselt ei tea ega saa ka mõjutada.
* Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. Paar kuud tagasi istusin ühes varjendis ja mängisin skatti; mõne aja pärast tõusin püsti ja läksin ühte teise varjendisse [---] sest varjendist enam midagi alles, raskekaliibrilise otsetabamus oli selle puruks tampinud.
* Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga [[kümme]] tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes [[tuhat|tuhande]] juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust.
** lk 77–78, VI peatükk
 
* Meist on saanud kardetavad [[loom|elajad]]. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta – mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid [[käsi|käte]] ja [[kiiver|kiivritega]] [[surm|surma]] pihta, kes meid taga ajab;
** lk 86
 
*Ja isegi siis, kui meile tagastataks me nooruse maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata. Need õrnad ja salajased jõud, mis temast meile kandusid, neid ei saa enam taaselustada. Ja kuigi me ümber oleksid samad paigad ja me kõnniksime seal, ja meil oleksid needsamad [[tunded]] nende vastu ja me armastaksime neid ja heldiksime neid nähes, siis oleks see ikkagi niisama, nagu mõtlikult vaadata surnud [[sõber|sõbra]] [[foto|päevapilti]] – need on tema näojooned, see on tema [[nägu]], ja need päevad[[päev]]ad, mil me temaga koos olime, loovad petliku elu meie mälestusse[[mälestus]]se; ent tema see ei ole.
** lk 92
 
** lk 104, VII peatükk
 
* Kaks meest sureb kangestuskrampi. Nende [[nahk]] muutub kahkjaks, liigesed tarduvad, viimaks elavad – kaua – üksnes veel [[silm]]ad. Mõnel haavatul ripub purukslastud jäse voodi kohal põikpuu küljes; haava[[haav]]a alla asetatakse kauss, kuhu [[mäda]] tilgub. Kaussi tühjendatakse iga kahe või kolme tunni takka. Teised haavatud lamavad venitussidemetes, jäsemete sirgutõmbamiseks ripuvad rasked kaaluvihid [[voodi]] juures. Ma näen soolehaavu, mis alatasa on väljaheitega koos. Arsti[[Arst]]i kirjutaja näitab mulle röntgeniülesvõtteid täiesti purukspekstud puusaluudest, põlvedest[[põlv]]edest ja õlgadest.<br>Lausa arusaamatuks jääb, et nõnda katkirebitud kehade[[keha]]de kohal on veel inimnäod, milles elu oma igapäevast kulgu jätkab. Ja ometi on ju see ainult üks laatsaret, ainult üks palat, – Saksamaal on leidub neid sadu tuhandeid, Prantsusmaal sadu tuhandeid. [[Venemaa]]l sadu tuhandeid. Kui mõttetu on kõik, mis iganes kirja on pandud, tehtud, mõeldud – kui midagi taolist on võimalik! Kõik see peab olema võlts ja tühine, kui aastatuhandete [[kultuur]] ei suutnud isegi seda takistada, et need [[veri|verejõed]] valati, et need sajad tuhanded piinakambrid eksisteerivad. Alles laatsaret näitab, mis on sõda.
** lk 187, X peatükk
 
* Olen [[noor]] kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, [[surm]]asurma, [[hirm]]u ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuse[[kannatus]]e kuristikuga[[kuristik]]uga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi[[relv]]i ja [[sõna|sõnu]] leiutavad, et [[tapmine]] veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me [[isa]]d, kui me kord mässu[[mäss]]u tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub [[aeg]], kus pole sõda? [[Aasta]]te kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama?
** lk 187–188
 
== Teose kohta ==
 
*"Läänerindel muutuseta" on üks ajaloo kuulsamaid sõjavastaseid romaane. See on ühe "tundmatu sõduri" jutustus Flandria kaevikutest Esimese maailmasõja [[päev]]iltpäevilt, milles kajastuvad sõjaaja koledused, elu tule all, lõputu ootamine kaevikutes ja võõrdumine kodustest. Kuigi sõdurite mällu talletuvad ka mõned eredamad sündmused, ei ole selles loos siiski heroismi ega seiklusvaimu, vaid ainult sügav reedetuse ja kibestumuse tunne, mis varjutab iga sõja läbi teinud põlvkonna elu.
** tagumisel kaanel
 
21 515

muudatust