Lohutus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
8. rida:
 
* Tuleb ette olukordi, kus lohutus üksnes ohustab [[aeg]]ade vältel kujunenud [[tasakaal]]u.
** [[John Fowles]], "[[Maag (Fowles)|Maag]]". Tõlkinud [[Henno Rajandi]].
 
* Vana [[naine]], kes alati oli olnud sügavalt usklik ja kel kunagi polnud olnud teist peigmeest peale [[Jeesus]]e, vähemalt mitte teiste teades, istus seal ja vaatas üksisilmi mustale[[must]]ale ristile[[rist]]ile, mis ei lubanud mingit lohutust, mingit armu, vaid tuletas ainult meele, et iga inimese kohus oli oma risti nurisemata kanda. Ja Anna igatses korraga tagasi oma lapsepõlve[[lapsepõlv]]e, mil kirikus[[kirik]]us oli olnud [[Jumalaema]] [[pilt]]. Tema poole võis pöörduda kõigi oma väikeste muredega[[mure]]dega ja ta alati muutumatu leebe [[naeratus]] oli lubanud, et ta need palved[[palve]]d sobival puhul Issanda ette kannab ja ka omalt poolt mõne hea [[sõna]] lisab. Uus [[usk]] võis küll olla õige ja puhas, aga see oli armutu ja vali usk. See oli peremeeste[[peremees]]te usk, kes alati ainult nõudsid ja kelle tahtmist kunagi ei saanud küllalt täita. (lk 204-205)
* [Joaquim Barrera:] Ma mõtlen kogu aeg ikka veel teiste aitamisest, aga tegelikult olen see mina, kes kõige rohkem [[abi]] vajab. Kui mitte muud, siis paari lohutavat sõna, kui [[pimedus]] peale kipub. Ja ainsad, kes mulle alati truuks ja alati mu juure jäävad, on surnud. (lk 240)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Lohe hambad]]", Lund, 1970
 
* Kloostriülem usaldas oma külalist isegi niipalju, et ta lubas teda maha kirjutada kolme mehe laulu tulises ahjus. [[Töö]] edenes visalt, sest Davidi [[käed]] värisesid ja ta tähed tulid seetõttu veel saamatumad ja nurgelisemad kui muidu. Aga kui see talle rõõmu valmistas — miks mitte! Kuigi oleks olnud loomulikum, et ta oleks otsinud lohutust [[Hiiobi raamatustraamat]]ust — pärast kõike seda, mis ta näis olevat läbi elanud.
** [[Karl Ristikivi]], "[[Rõõmulaul]]", 1966, lk 293
 
* Neil suvepäevadel Skatškis saime teineteiselt [[lohutus]]tlohutust ja [[rõõm]]u ja [[jõud]]u, ja kõik toimus siin ja praegu, ja selles ei olnud midagi teoreetilist ega suurt, meil oli [[maasikas|maasikaid]], [[piim]]a ja [[suhkur|suhkrut]], meil oli [[rabarber|rabarbrit]], huulte [[mõru]] maik ja [[armastus]]e leek. (lk 161)
** [[Sirpa Kähkönen]], "Graniitmees", tlk [[Piret Saluri]], 2017
 
25. rida:
 
 
* [Horace Slughorn:] Jää jumalaga, Aragog, akromantulate [[kuningas]], kelle pikka ja ustavat sõprust[[sõprus]]t ei unusta need, kes sind tundsid! Kuigi sinu [[keha]] kõduneb, jääb sinu [[hing]] püsima sinu metsakodu vaiksetesse võrkumähitud soppidesse. Edenegu sinu paljusilmne sugu ja leidku sinu inimestest sõbrad lohutust selles kaotuses, mis neile osaks on saanud.
** [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja Segavereline Prints", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2005, lk 416
 
* Kord ütles Püha [[Assisi Franciscus]] noorele mungale: "Vend, mingem ja jutlustagem [[linn]]as." Ja nii nad lahkusid [[klooster|kloostrist]] ja, kõneldes üllatest asjadest, läksid nad läbi kogu linna ning tulid tagasi kloostrisse. Noor [[munk]] küsis imestunult: "Isa, aga millal me jutlustama hakkame?" Ja Püha Franciscus vastas: "Vend, kas sa ei märganud, et me jutlustasime kogu aeg? Me kõndisime väärikalt, me arutasime kõige üllamaid asju, möödujad vaatasid meid ning said tunda [[rahu]] ja lohutust. Tõesti, [[jutlus]] ei koosne üksipäini [[sõna]]dest, vaid kogu ülalpidamisest."
** [[Jelena Roerich]], kiri 10. detsembrist 1936 ("Letters of Helena Roerich Volume II")
 
34. rida:
** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]". Tõlkinud [[Mati Soomre]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 150
 
* [[Luule]] on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega [[ilu]] tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb [[üllatus]]t, [[siirus]]t, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas [[raudteejaam]]ad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses [[järv]] või kontsert murtud kraega [[kroonlühter|kroonlühtrite]] [[valgus]]es. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva [[maailm]]a vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab [[inimkond|inimkonnale]] mõningat lohutust võimatu [[õnn]]e puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada [[sõda]] ja [[surm]]a ja kõike, mis takistab [[elu]] algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle [[illusioon]]i, et olen elanud.
** [[Abel Clarté]], tõlge: [[Aleksander Aspel]] artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 185-186
 
47. rida:
** [[John Fowles]], "[[Prantsuse leitnandi tüdruk]]", tlk [[Valda Raud]]
 
* Neile, kes leiavad, et [[väikeriik|väikeriigi]] võimalused neid ei vääri, oskan soovitada vaid siit [[lahkumine|lahkumist]]. Vähemalt Eesti vaimse, kui mitte [[poliitika|poliitilise]] kliima osas on aga igaühel võimalus [[sõna]] sekka öelda. Ja on võimalus, et see sõna lohutab, äratab, toetab teisi, kes samamoodi on segaduses ja toimuvast häiritud. Mitte seljatagune anonüümne [[sõim]], vaid selge seisukohavõtt, püüd mõista ja mõistetud saada peaks toimima puhastavalt.
** [[Doris Kareva]] ([[Kalev Kesküla]], [https://ekspress.delfi.ee/areen/imestus-ei-lakka?id=27683809 "Imestus ei lakka"]. Intervjuu Doris Karevaga. Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008)
 
66. rida:
EI OLE LOHUTUST.
Kui kurvastaja saabki
[[kullerkupp]] oma osa,
nägijast nähtavani
on samm, mida keegi ei sammu.
/---/
Võlts inimese edasielamine
nimes, võlts kestmine loomingus[[looming]]us,
võlts manamine ilmalikel matustel[[matus]]tel,
silmalummus töö, mis jääb, ja lapsed, kes
tõmbavad joont edasi, vilets ja võlts
on kõik peegelpildi loodetud pääsemine
valguse loojudes. Kunagi
jääb [[hõbe]] pimedaks ja mureneb [[klaas]],
tõelus aga vajutab näo vastu akent[[aken]]t.
/---/
Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud [[viiv]] põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida tähendust[[tähendus]]t ja nime
sellele, mille peegelpildiks [[valgus]] meid nimetas.
</poem>
* [[Jaan Kaplinski]], "Ei ole lohutust" kogus "Tolmust ja värvidest"