Lohutus: erinevus redaktsioonide vahel

** [[John Fowles]], "[[Maag (Fowles)|Maag]]". Tõlkinud [[Henno Rajandi]].

* Vana [[naine]], kes alati oli olnud sügavalt usklik ja kel kunagi polnud olnud teist peigmeest peale [[Jeesus]]e, vähemalt mitte teiste teades, istus seal ja vaatas üksisilmi mustale[[must]]ale ristile[[rist]]ile, mis ei lubanud mingit lohutust, mingit armu, vaid tuletas ainult meele, et iga inimese kohus oli oma risti nurisemata kanda. Ja Anna igatses korraga tagasi oma lapsepõlve[[lapsepõlv]]e, mil kirikus[[kirik]]us oli olnud [[Jumalaema]] [[pilt]]. Tema poole võis pöörduda kõigi oma väikeste muredega[[mure]]dega ja ta alati muutumatu leebe [[naeratus]] oli lubanud, et ta need palved[[palve]]d sobival puhul Issanda ette kannab ja ka omalt poolt mõne hea [[sõna]] lisab. Uus [[usk]] võis küll olla õige ja puhas, aga see oli armutu ja vali usk. See oli peremeeste[[peremees]]te usk, kes alati ainult nõudsid ja kelle tahtmist kunagi ei saanud küllalt täita. (lk 204-205)

* [Joaquim Barrera:] Ma mõtlen kogu aeg ikka veel teiste aitamisest, aga tegelikult olen see mina, kes kõige rohkem [[abi]] vajab. Kui mitte muud, siis paari lohutavat sõna, kui [[pimedus]] peale kipub. Ja ainsad, kes mulle alati truuks ja alati mu juure jäävad, on surnud. (lk 240)

* Kloostriülem usaldas oma külalist isegi niipalju, et ta lubas teda maha kirjutada kolme mehe laulu tulises ahjus. [[Töö]] edenes visalt, sest Davidi [[käed]] värisesid ja ta tähed tulid seetõttu veel saamatumad ja nurgelisemad kui muidu. Aga kui see talle rõõmu valmistas — miks mitte! Kuigi oleks olnud loomulikum, et ta oleks otsinud lohutust [[Hiiobi raamatustraamat]]ust — pärast kõike seda, mis ta näis olevat läbi elanud.

* Neil suvepäevadel Skatškis saime teineteiselt [[lohutus]]tlohutust ja [[rõõm]]u ja [[jõud]]u, ja kõik toimus siin ja praegu, ja selles ei olnud midagi teoreetilist ega suurt, meil oli [[maasikas|maasikaid]], [[piim]]a ja [[suhkur|suhkrut]], meil oli [[rabarber|rabarbrit]], huulte [[mõru]] maik ja [[armastus]]e leek. (lk 161)

* [Horace Slughorn:] Jää jumalaga, Aragog, akromantulate [[kuningas]], kelle pikka ja ustavat sõprust[[sõprus]]t ei unusta need, kes sind tundsid! Kuigi sinu [[keha]] kõduneb, jääb sinu [[hing]] püsima sinu metsakodu vaiksetesse võrkumähitud soppidesse. Edenegu sinu paljusilmne sugu ja leidku sinu inimestest sõbrad lohutust selles kaotuses, mis neile osaks on saanud.

* Kord ütles Püha [[Assisi Franciscus]] noorele mungale: "Vend, mingem ja jutlustagem [[linn]]as." Ja nii nad lahkusid [[klooster|kloostrist]] ja, kõneldes üllatest asjadest, läksid nad läbi kogu linna ning tulid tagasi kloostrisse. Noor [[munk]] küsis imestunult: "Isa, aga millal me jutlustama hakkame?" Ja Püha Franciscus vastas: "Vend, kas sa ei märganud, et me jutlustasime kogu aeg? Me kõndisime väärikalt, me arutasime kõige üllamaid asju, möödujad vaatasid meid ning said tunda [[rahu]] ja lohutust. Tõesti, [[jutlus]] ei koosne üksipäini [[sõna]]dest, vaid kogu ülalpidamisest."

* [[Luule]] on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega [[ilu]] tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb [[üllatus]]t, [[siirus]]t, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas [[raudteejaam]]ad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses [[järv]] või kontsert murtud kraega [[kroonlühter|kroonlühtrite]] [[valgus]]es. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva [[maailm]]a vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab [[inimkond|inimkonnale]] mõningat lohutust võimatu [[õnn]]e puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada [[sõda]] ja [[surm]]a ja kõike, mis takistab [[elu]] algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle [[illusioon]]i, et olen elanud.

* Neile, kes leiavad, et [[väikeriik|väikeriigi]] võimalused neid ei vääri, oskan soovitada vaid siit [[lahkumine|lahkumist]]. Vähemalt Eesti vaimse, kui mitte [[poliitika|poliitilise]] kliima osas on aga igaühel võimalus [[sõna]] sekka öelda. Ja on võimalus, et see sõna lohutab, äratab, toetab teisi, kes samamoodi on segaduses ja toimuvast häiritud. Mitte seljatagune anonüümne [[sõim]], vaid selge seisukohavõtt, püüd mõista ja mõistetud saada peaks toimima puhastavalt.

[[kullerkupp]] oma osa,

nimes, võlts kestmine loomingus[[looming]]us,

võlts manamine ilmalikel matustel[[matus]]tel,

jääb [[hõbe]] pimedaks ja mureneb [[klaas]],

tõelus aga vajutab näo vastu akent[[aken]]t.

ja armust antud [[viiv]] põgeneb meie

rumalas ponnistuses leida tähendust[[tähendus]]t ja nime

sellele, mille peegelpildiks [[valgus]] meid nimetas.