Lohutus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Definitsioonita artiklid |
Resümee puudub |
||
8. rida:
* Tuleb ette olukordi, kus lohutus üksnes ohustab [[aeg]]ade vältel kujunenud [[tasakaal]]u.
** [[John Fowles]], "[[Maag (Fowles)|Maag]]". Tõlkinud [[Henno Rajandi]].
* Vana [[naine]], kes alati oli olnud sügavalt usklik ja kel kunagi polnud olnud teist peigmeest peale [[Jeesus]]e, vähemalt mitte teiste teades, istus seal ja vaatas üksisilmi
* [Joaquim Barrera:] Ma mõtlen kogu aeg ikka veel teiste aitamisest, aga tegelikult olen see mina, kes kõige rohkem [[abi]] vajab. Kui mitte muud, siis paari lohutavat sõna, kui [[pimedus]] peale kipub. Ja ainsad, kes mulle alati truuks ja alati mu juure jäävad, on surnud. (lk 240)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Lohe hambad]]", Lund, 1970
* Kloostriülem usaldas oma külalist isegi niipalju, et ta lubas teda maha kirjutada kolme mehe laulu tulises ahjus. [[Töö]] edenes visalt, sest Davidi [[käed]] värisesid ja ta tähed tulid seetõttu veel saamatumad ja nurgelisemad kui muidu. Aga kui see talle rõõmu valmistas — miks mitte! Kuigi oleks olnud loomulikum, et ta oleks otsinud lohutust [[Hiiobi
** [[Karl Ristikivi]], "[[Rõõmulaul]]", 1966, lk 293
* Neil suvepäevadel Skatškis saime teineteiselt
** [[Sirpa Kähkönen]], "Graniitmees", tlk [[Piret Saluri]], 2017
25. rida:
* [Horace Slughorn:] Jää jumalaga, Aragog, akromantulate [[kuningas]], kelle pikka ja ustavat
** [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja Segavereline Prints", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2005, lk 416
* Kord ütles Püha [[Assisi Franciscus]] noorele mungale: "Vend, mingem ja jutlustagem [[linn]]as." Ja nii nad lahkusid [[klooster|kloostrist]] ja, kõneldes üllatest asjadest, läksid nad läbi kogu linna ning tulid tagasi kloostrisse. Noor [[munk]] küsis imestunult: "Isa, aga millal me jutlustama hakkame?" Ja Püha Franciscus vastas: "Vend, kas sa ei märganud, et me jutlustasime kogu aeg? Me kõndisime väärikalt, me arutasime kõige üllamaid asju, möödujad vaatasid meid ning said tunda [[rahu]] ja lohutust. Tõesti, [[jutlus]] ei koosne üksipäini [[sõna]]dest, vaid kogu ülalpidamisest."
** [[Jelena Roerich]], kiri 10. detsembrist 1936 ("Letters of Helena Roerich Volume II")
34. rida:
** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]". Tõlkinud [[Mati Soomre]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 150
* [[Luule]] on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega [[ilu]] tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb [[üllatus]]t, [[siirus]]t, vastukarva konventsioonidele. Nüüdishetkel on selleks pigem valgusekumas [[raudteejaam]]ad ja tänavalaulude kohtamine kui kuuvalguses
** [[Abel Clarté]], tõlge: [[Aleksander Aspel]] artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 185-186
47. rida:
** [[John Fowles]], "[[Prantsuse leitnandi tüdruk]]", tlk [[Valda Raud]]
* Neile, kes leiavad, et [[väikeriik|väikeriigi]] võimalused neid ei vääri, oskan soovitada vaid siit [[lahkumine|lahkumist]]. Vähemalt Eesti vaimse, kui mitte [[poliitika|poliitilise]] kliima osas on aga igaühel võimalus
** [[Doris Kareva]] ([[Kalev Kesküla]], [https://ekspress.delfi.ee/areen/imestus-ei-lakka?id=27683809 "Imestus ei lakka"]. Intervjuu Doris Karevaga. Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008)
66. rida:
EI OLE LOHUTUST.
Kui kurvastaja saabki
[[kullerkupp]] oma osa,
nägijast nähtavani
on samm, mida keegi ei sammu.
/---/
Võlts inimese edasielamine
nimes, võlts kestmine
võlts manamine ilmalikel
silmalummus töö, mis jääb, ja lapsed, kes
tõmbavad joont edasi, vilets ja võlts
on kõik peegelpildi loodetud pääsemine
valguse loojudes. Kunagi
jääb [[hõbe]] pimedaks ja mureneb [[klaas]],
tõelus aga vajutab näo vastu
/---/
Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud [[viiv]] põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida
sellele, mille peegelpildiks [[valgus]] meid nimetas.
</poem>
* [[Jaan Kaplinski]], "Ei ole lohutust" kogus "Tolmust ja värvidest"
|