Nool: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{Toimeta}} * Ma mõistan lindude lendu, ma mõistan kalade ujumist, ma mõistan metsloomade jooksu. Jooksjat saab peatada silmusega, ujujat saab peatada võrk|võ...'
 
Resümee puudub
1. rida:
{{Toimeta}}
 
* Ma mõistan [[lind]]ude lendu, ma mõistan [[kala]]de ujumist, ma mõistan mets[[loom]]ade jooksu. Jooksjat saab peatada silmusega, ujujat saab peatada [[võrk|võrguga]], [[lend]]ajat saab peatada noolega. [[noolDraakon]]ega. Draakon aga... ma ei mõista, kuidas ta [[tuul]]t ja [[pilv]]i pidi [[taevas]]se kandub. Täna nägin ma [[Lao-zi]]d. Ta on kui draakon!
** [[Kong Fuzi]], tsiteeritud [[Linnart Mäll]]i eessõnas "Daodejingi" tõlkele. Tallinn: Perioodika, 1979 [[Loomingu Raamatukogu]] nr 27
 
7. rida:
<poem>
Ei sa siis karda [[öö]] [[hirm]]u
ega noolt, mis päeval[[päev]]al lendab,
ei katku[[katk]]u, mis rändab pilkases [[pimedus|pimedas]],
ega [[haigus|tõbe]], mis laastab lõunaajal.
</poem>
* [[Psalmid]], laul 91, salmid 3 ja 5
16. rida:
 
<poem>
Sel [[päev]]alpäeval jääb iga paik,
kus oli tuhat viinapuud[[viinapuu]]d,
[[tuhat]] hõbeseeklit väärt,
[[kibuvits]]tele ja [[ohakas|ohakaile]].
24 Sinna minnakse [[nool]]tenoolte ja ambudega,
sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.
</poem>
28. rida:
<poem>
Ma arvan, nii ei peeta ausat [[jaht]]i,
et mina, kerge saak, küll langen [[nool]]estnoolest,
teid, kaitstut, üldse ent ei ähvardata.
</poem>
35. rida:
 
 
* Mis oleks üllam - vaimus taluda<br />kõik [[nool]]ednooled, mida vali [[saatus]] paiskab,<br />või, tõstes relvad[[relv]]ad hädamere vastu,<br />[[vaev]] lõpetada?
** [[William Shakespeare]], "[[Hamlet]]", 3. vaatus, 1. stseen, Hamleti monoloog. Tõlkinud [[Georg Meri]]
 
42. rida:
<poem>
Maga nõnda, kui magab üks [[ingel]], kes valvajahooled
ära heitnud on pääkohal taevase kõrguse[[kõrgus]]e ees,
tema [[tiivad]] on laotunud [[täht]]il [[öö]] virvete vees,
aga suletud [[silm]]i ees Jumala [[välk]]ude nooled!
</poem>
52. rida:
<poem>
Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui [[palverändur|palverändaja]] ma [[põld|põlluvoole]]:
sääl - laulu[[laul]]u nägin tõusvat taeva poole,
see oli, värisev ja tuksuv, [[lõoke]] väike.
 
Ah, vaimustusepreester! [[Rõõm]]uäike!
Kuis hõiskamise kõliseva [[nool]]enoole
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka [[naer]]u sätendava läike!
65. rida:
 
* Enne seda saatis sultan nooltega linna ähvarduskirju, milles ta hoobeldes kinnitas:
:"Teie valgete[[valge]]te koerte[[koer]]te pojad, varsti valab Allah teile oma viha, mille eest keegi ei pääse! Juba on el-Ašraf [võitmatu ja kardetud] teie väravate[[värav]]ate ees, teie oma pinnal. Olge valmis vastu võtma ta tugeva käe hirmsaid hoope!"
:Meie vastasime sellega, et viisime pühakujud ja krutsifiksid müüridele[[müür]]idele ja näitasime neid uskmatuile. Aga me pidime nad varsti jälle alla viima, sest et saratseenid meile tiheda noolte rahe kaela saatsid.
* [[Karl Ristikivi]], "[[Viimne linn]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1962, lk 235
 
 
* Lõpuks ometi oli ta jõudnud varjupaika, kuhu ta aastaid oli igatsenud, varjupaika, kuhu keegi väljaspoolt ei võinud sisse tungida ja teda sealt välja kiskuda. Must [[mantel]], mida ta armastava käega silitas, oli nagu rüütli raudrüü — sellelt põrkasid kõik maailma nooled tagasi.
** Karl Ristikivi, "[[Mõrsjalinik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 88
 
 
* Jumal Apollo, kõigi kaunite kunstide jumal, kõigi muusade[[muusa]]de kaitsja. Aga mulle näis, et temagi kuju ei väljenda ainult ülevat [[rahu]]. Pigemini leidsin siit sõjakat valmisolekut. Ta käed polnud hoidnud lüürat[[lüüra]]t, vaid [[vibu]] ja surmavaid nooli. Ta oli võitlev jumal.
** Karl Ristikivi, "[[Rooma päevik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1975, lk 38
 
82. rida:
/---/ Meie
peame väga tasa käima, silmad maas, sest mõnikord
toob [[traktor]] [[muld|mulla]] mustast põhjast pinnale
[[laps|laste]] [[luu|luid]] ja nooleotsi. Kuid
tunnistajaid ei ole. Surnud
on head [[indiaanlased]].
</poem>
* [[Jaan Kaplinski]], "Me peame ju väga tasa käima, silmad maas" kogust "Tolmust ja värvidest" (1967)
 
 
* [[Luule]] kõneleb alati ühest ja samast, teda mingeisse reegleisse suruda oleks liiast. Mida sügavamalt isiklik, seda avarama [[tähendus]]ega. Mida keskendatuma tähelepanuga pingule tõmmatud [[vibu]], seda kaugemale jõudev, täpsemalt tabav nool.
** [[Kalev Kesküla]], [https://ekspress.delfi.ee/areen/imestus-ei-lakka?id=27683809 "Imestus ei lakka"]. Intervjuu Doris Karevaga. Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008
 
96. rida:
 
<poem>
Just sellisel heinamaal peamegi [[tigu]],
kes suurem kui [[talu]] ning kärmem kui tramm.
Ja võpsikus pingutab jugapuust [[vibu]]
kuldtärniga nooruke turvamees Tamm.
 
Teo ihhu kaob nool, [[noolloom]], loomaa helkivas [[veri|veres]]
me leotame [[leib]]a, kuni süsi saab kuum,
siis auravad viilakad lõikame kerest