Nool: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{Toimeta}} * Ma mõistan lindude lendu, ma mõistan kalade ujumist, ma mõistan metsloomade jooksu. Jooksjat saab peatada silmusega, ujujat saab peatada võrk|võ...' |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{Toimeta}}
* Ma mõistan [[lind]]ude lendu, ma mõistan [[kala]]de ujumist, ma mõistan mets[[loom]]ade jooksu. Jooksjat saab peatada silmusega, ujujat saab peatada [[võrk|võrguga]], [[lend]]ajat saab peatada noolega. [[
** [[Kong Fuzi]], tsiteeritud [[Linnart Mäll]]i eessõnas "Daodejingi" tõlkele. Tallinn: Perioodika, 1979 [[Loomingu Raamatukogu]] nr 27
7. rida:
<poem>
Ei sa siis karda [[öö]] [[hirm]]u
ega noolt, mis
ei
ega [[haigus|tõbe]], mis laastab lõunaajal.
</poem>
* [[Psalmid]], laul 91, salmid 3 ja 5
16. rida:
<poem>
Sel
kus oli tuhat
[[tuhat]] hõbeseeklit väärt,
[[kibuvits]]tele ja [[ohakas|ohakaile]].
24 Sinna minnakse
sest kogu maa on täis kibuvitsu ja ohakaid.
</poem>
28. rida:
<poem>
Ma arvan, nii ei peeta ausat [[jaht]]i,
et mina, kerge saak, küll langen
teid, kaitstut, üldse ent ei ähvardata.
</poem>
35. rida:
* Mis oleks üllam - vaimus taluda<br />kõik
** [[William Shakespeare]], "[[Hamlet]]", 3. vaatus, 1. stseen, Hamleti monoloog. Tõlkinud [[Georg Meri]]
42. rida:
<poem>
Maga nõnda, kui magab üks [[ingel]], kes valvajahooled
ära heitnud on pääkohal taevase
tema [[tiivad]] on laotunud [[täht]]il
aga suletud [[silm]]i ees Jumala [[välk]]ude nooled!
</poem>
52. rida:
<poem>
Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui [[palverändur|palverändaja]] ma [[põld|põlluvoole]]:
sääl -
see oli, värisev ja tuksuv, [[lõoke]] väike.
Ah, vaimustusepreester! [[Rõõm]]uäike!
Kuis hõiskamise kõliseva
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka [[naer]]u sätendava läike!
65. rida:
* Enne seda saatis sultan nooltega linna ähvarduskirju, milles ta hoobeldes kinnitas:
:"Teie
:Meie vastasime sellega, et viisime pühakujud ja krutsifiksid
* [[Karl Ristikivi]], "[[Viimne linn]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1962, lk 235
* Lõpuks ometi oli ta jõudnud varjupaika, kuhu ta aastaid oli igatsenud, varjupaika, kuhu keegi väljaspoolt ei võinud sisse tungida ja teda sealt välja kiskuda. Must [[mantel]], mida ta armastava käega silitas, oli nagu rüütli raudrüü — sellelt põrkasid kõik maailma nooled tagasi.
** Karl Ristikivi, "[[Mõrsjalinik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 88
* Jumal Apollo, kõigi kaunite kunstide jumal, kõigi
** Karl Ristikivi, "[[Rooma päevik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1975, lk 38
82. rida:
/---/ Meie
peame väga tasa käima, silmad maas, sest mõnikord
toob [[traktor]] [[muld|mulla]] mustast põhjast pinnale
[[laps|laste]] [[luu|luid]] ja nooleotsi. Kuid
tunnistajaid ei ole. Surnud
on head [[indiaanlased]].
</poem>
* [[Jaan Kaplinski]], "Me peame ju väga tasa käima, silmad maas" kogust "Tolmust ja värvidest" (1967)
* [[Luule]] kõneleb alati ühest ja samast, teda mingeisse reegleisse suruda oleks liiast. Mida sügavamalt isiklik, seda avarama [[tähendus]]ega. Mida keskendatuma tähelepanuga pingule tõmmatud
** [[Kalev Kesküla]], [https://ekspress.delfi.ee/areen/imestus-ei-lakka?id=27683809 "Imestus ei lakka"]. Intervjuu Doris Karevaga. Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008
96. rida:
<poem>
Just sellisel heinamaal peamegi [[tigu]],
kes suurem kui [[talu]] ning kärmem kui tramm.
Ja võpsikus pingutab jugapuust
kuldtärniga nooruke turvamees Tamm.
Teo ihhu kaob nool, [[
me leotame [[leib]]a, kuni süsi saab kuum,
siis auravad viilakad lõikame kerest
|