Tõnu Luik: erinevus redaktsioonide vahel

 

* ... mitte alati ei pea [[filosoofia]] sündima pärgamendil või paberil, traditsioon lubab filosoofiat ka puhtkõnelistes vahekordades; me teame seda, näiteid ei tule kaua otsida. Küsitakse, kas siis Tõnu Luige filosoofialoengute auditoorium ei maksa midagi, juba aastaid on selline olemas, sellega ka sealt läbi käinud "filosoofiline korpus".

 

* Väga mõjuvad olid Tõnu Luige filosoofiaajaloo loengud. Ta pidi vist oma kursuses käsitlema kogu filosoofia ajalugu algusest kuni uusima ajani, aga need loengud kulusid peaaegu täielikult [[Platon]]ile. Tõnu Luik on erakordne filosoofiaõpetaja, kellesarnast annab otsida kogu Euroopast.

 

* 16. detsember [1971]. [[Kohvik]]us rääkis Tõnu Luik paeluvalt [[Hegel]]ist, [[Hölderlin]]i ja Hegeli suhetest, keele etümoloogiast. Filosoofia ei saavat enam läbi ilma [[eesti keel]]e [[etümoloogia]]ta. Ta arvas, et eesti keel pole sugugi halb filosoofiline keel, kuna on palju sõnakombinatsioone, kõikvõimalikke sõnamänge, rohkelt liitsõnu. Vaja on liitsõnade olemuse ja tekke üle järele mõtelda...

 

* [[Inimene]], kes on armastanud ''[[sophia]]''<nowiki>'</nowiki>t ja ''[[logos]]''<nowiki>'</nowiki>t nõnda nagu Marju Lepajõe, saab ise olla ainult kaunis, teist võimalust ei ole. Vallo Toomla filmis on Marju Lepajõe ilu saanud salvestatud imelisel kujul, seda ühessegi raami surumata, diskreetselt, just parajalt kauguselt (mitte liiga lähedalt), et see kõige paremini nähtav oleks. Tean ainult ühte inimest, kes samal viisil kaunis olnud – see on muidugi Tõnu Luik, ja ma annaksin paljugi, et temast oleks olemas samasugune suurepärane film, nagu tänu Toomlale nüüd on Marju Lepajõest.