Nukk: erinevus redaktsioonide vahel

Suurus jäi samaks ,  1 aasta eest
resümee puudub
Resümee puudub
* Ka siis, kui [[isa]] pidi [[kodu]]st lahkuma ja kui ema kutsuti Sõdurite Abistamise Komiteesse töötama, õppis Beth edasi omaette, nii hästi kui suutis. Ta oli perenaiselik väike olevus ja aitas Hannah't majapidamises, et nendel, kes väljas tööl käisid, oleks mugav ja kena kodu. Ta ei nõudnud teist tasu, kui olla armastatud. Ta veetis pikki rahulikke päevi, ei laiselnud ega tundnud igavust, sest ta väikeses omaloodud maailmas oli tal palju [[sõber|sõpru]]. Ta oli virk nagu [[mesilane]]. Igal hommikul äratas ta oma [[kuus]] nukku, riietas neid — Beth oli veel tõeline laps — ja armastas oma mänguasju, olgugi et nende seas polnud ühtegi veatut ega ilusat. Bethil oli kombeks korjata endale kõike seda, mis õdedele enam ei meeldinud. Amy ei tahtnud endale midagi, mis oli vana või inetu. Beth asutas haigetele nukkudele isegi haigemaja. Kunagi ta ei torganud nõelaga nukkude riidest kehasse, kunagi ta ei riielnud ega löönud neid. Ka kõige inetuma nuku eest hoolitses ta samuti kui teiste eest, söötes, riietades, hoides ja kallistades neid väsimatu [[armastus]]ega.
:Ühe katkise, mahajäetud nukujäänuse, mis kord oli kuulunud Jole ja millel oli tormiline elu seljataga ja mis nüüd lebas vrakina kaltsukohvris, selles koledas vaestemajas, päästis Beth ja paigutas oma varjupaika. Nuku pealagi oli lõhki. Selle varjamiseks meisterdas Beth talle kena väikese tanu. Et nukul puudusid [[jalad]] ja [[käed]], siis mässis ta nuku [[tekk|teki]] sisse ja asetas ta invaliidina magama parimasse [[voodi]]sse. Kui keegi oleks näinud Bethi hoolitsemist selle nuku eest, usun, ta oleks olnud sellest liigutatud. Beth tõi sellele nukule isegi tillukesi lillekimpe, luges talle ette, viis ta välja õhu kätte, laulis talle hällilaule ja ei läinud kunagi enne magama, kui oli suudelnud ta määrdunud [[nägu]], sosistades: "Loodan, et sa hästi magad, mu vaene kallis." (lk 37)
** [[Louisa May Alcott]], "Väikesed naised", tlk Tanni Grüntal, 2. trükk, 1995
 
 
* Tüdruk — ihuüksi aasal, täpiline nukk taeva tohutu [[klaaskuppel|klaaskupli]] all — ajab [[hein]]ad maas kõigi mõeldavate liigutustega hiigelsületäieks kokku. Laskub põlvili ja tõmbab heinad mõlema käega enda vastu. Heidab väga meeleliselt heinahunniku peale ja haarab sellel kätega ümbert kinni. Kallutab end siis küljele ja riibub ühe käega nii kaugelt, kui käsi ulatab. Roomab hunniku peal enne ühel, siis mõlemal põlvel. Homole tuletas ta meelde kubamardikat, keda ka [[apteeker|apteekriks]] nimetatakse. Lõpuks surub tüdruk terve [[keha]] köiega kokkutõmmatud heinapalli alla ja tõuseb sellega koos aeglaselt püsti. Pall on palju suurem kirjust saledast inimesest, kes teda kannab, — või polnudki see Grigia? (lk 24)
39 645

muudatust