|
'''"Rasmus, Pontus ja Lontu"''' on [[Astrid Lindgren]]i lasteraamat, mis esmakordselt ilmus [[aasta]]l 1957 Rootsis.
* "Rasmus ei taibanud õieti, miks magister tahtis, et ta iseenda üle järele [[mõtlemine|mõtleks]], sest Rasmuse arvates oleks ju parematki tegevust leidunud ja Rasmus Persson polnud kuigi tänuväärt juurdlemismaterjal. Aga et magister seda ometi nõudis, tuli pisult mõtiskleda." - 1. ptk
* "Sisuliselt polekski vahest võimatu leiutada mingisugune peenem tarkusemasin, mis oleks täis tuubitud kogu toda loba, mida sa [[õpetaja]]te meelest pead teadma - see oleks sihuke pump, mis lööks sulle igal hommikul paraja sortsu [[tarkus]]t pähe ja olejäänud osa [[päev]]ast võiksid olla vaba ning natuke lõbutseda." - 1. ptk
* "[[Õilsus|Õilsaid]] [[mees|mehi]] leidub ka õpetajakonna hulgas. Västanviki põhikooli vana heasoovlik direktor oli ilmselt tähele pannud, et mai[[päike]] paistis erilise selgusega ning et [[linn]]as toimus laat. Ja sellepärast oli talle pähe torganud üks tema kõige õnnelikumaid [[mõte|mõtteid]]. Parajasti sel ajal, kui Rasmus aknalaual istus ja mõttes terve õpetajaskonna vastu tusatses, läkitas direktor kõigisse klassidesse käskjalad alljärgnevate imeliste [[sõna]]dega, mis direkoridirektori enda nurgelise käekirjaga pisikestele sedelitele kirjutatud: "Ilma tõttu jäävad kaks viimast tundi ära"." - 1. ptk
* "Suuremad [[õde|õed]] on peaaegu need kõige viimased, keda sa kohata tahaksid, kui olid tunnist välja saadetud. Ent Trips oli nii tõeline nagu vähegi olla sai, ja oli juba avastanud, et see kuju sinistes [[püksid|pükstes]] ja ruudulises särgis, kes istus aknalaual ja püüdis näida muretu, polnud keegi muu, kui tema oma lihane väike[[vend]], keda ta nii väga armastas ja kellega ta nii tihti jageles. "Mis sa siin teed?" küsis Trips rangelt. "Tulin klassist välja ja ajan [[habe]]t," kostis Rasmus." - 1. ptk
* "Trips naeris lõbusalt, ja kui ta naeris, tulid tal naerulohukesed põskedesse. "Oo," ütles ta, "küll sa näed, et vissi ärkab [[hommik]]ul ja ütleb teistele [[lehm]]adele: "Oi, küll mul valutab võrkmik!"." " - 2. ptk
* "Taamal, väljaspool tivoli valgussõõri seisid Täitapunõmme tähelepandamatud väikesed majad vaikselt ning mahajäetult kevadises hämarikus. Üksnes [[vana]]d [[inimesed]], kes enam ei mõistnud, kui tore on tivolisse minna, istusid eeskojatrepil, kuulasid [[muusika]]t, jõid [[tee (jook)|teed]] ning nautisid [[sirel]]ilõhna. Küllap olid nemadki omal viisil rahul, kuigi nad ei saanud karusselliga sõita ega ka näha maailmakuulsat mõõganeelajat Alfredot." - 3. ptk
* "Pärast neid sõnu naeris ta kaua ja mürinal ning Pontus ja Rasmus hakkasid kaasa naerma. Nad olid valmis naerma kui tahes kaua, et avaldada Alfredole soodsat muljet: see harjumus oli neil pärit koolist, kus õpetajad vahetevahel tahtsid, et naerdaks nende naljade üle, mis võisid olla värsked kusagil sajandi alguse paiku." - 3. ptk
* „PontusPontus kihistas – nii põnevusest kui ka sellepärast, et paistis väga naljakas, kuidas Rasmus seal väänles ja vehkles, püüdes ennast vastu [[maapind|maad]] lapikuks suruda ja pingul telgiriide alla pugeda. Küllap olid ka kõik selle maiõhtu [[sääsk|sääsed]] määranud endale kohtumise Alfredo [[telk|telgi]] taga. Turtsuv Pontus seisis sääseparve keskel ja tegi mis võimalik, et hoida vereimejaid Rasmuse abituist [[jalg]]adest eemal. Aga kui siis tuli tema kord, kui Rasmuse määrdunud ketsid olid kadunud telgiriide alla ja ta ise pugema hakkas, polnud enam kedagi sääski eemale tõrjumas ning need andsid kahtlemata oma parima, et teda nahka pista. Kuid Pontus kannatas nurinata ja järgnes Rasmusele, kuhu selle [[tee]] ka viiks. Ja nüüd viis tee parajasti Alfredo telki.“ - 3. ptk
* "Nad olid [[hirm]]ul... kuid mitte väga. Oli tore olla natuke hirmul, lesida kõhuli maas ja tajuda [[rohi|rohu]] ning [[muld|mulla]] ja toore männipuu lõhna, mis tuli värvimata puupinkidest. Just nõnda pidigi lõhnama, kui tulid plangupiletiga." - 3. ptk
* "Rasmus ja Pontus astusid järjekorda. Seal nad seisid ja nügisid teineteist natuke ainult sellepärast, et muidu läheks igavaks, ainult sellepärast, et nende kõhnades pikakoivalistes poisikehades oli peidus midagi seesugust, mis nõudis vahetpidamata nügimist, maadlemist või [[kivi]] löömist jalaga - mida tahes, ainult mitte mingi hinna eest ei tohtinud rahulikult paigale jääda." - 3. ptk
* "Ja ta tunnistas, et küllap polnudki nii hirmus [[rumalus|rumal]] elada vaikselt ikka samas kohas, vähemalt siis, kui see koht nägi välja nii, nagu nende vana [[roheline]] maja sellisel varasel maihommikul keset päikesepaistet." - 4. ptk
* "Rasmus [[vaikus|vaikis]]. Kui tahad midagi teada saada, on kõige targem mitte ülearu pärida." - 4. ptk
* "Kuid Jan oli tahtnud näha joogikannu ja Trips oli läinud temaga kaasa sinna väikesesse tuppa ning seda näidanud ja siis oli ta... oo, milline jõhkard! "Kas ta tegi joogikannu katki?" küsis Rasmus. "Jäta oma jauramine joogikannu ümber!" sõnas Trips. "Ta [[suudlus|suudles]] mind, vaat mis ta tegi." "Jäle!" ütles Rasmus, ja ta mõtles seda tõsiselt." - 4. ptk
* ""Mis ma näen... kaklus keset tänavat?" kuulis Rasmus korraga oma isa häält. "Pahameelt tekitav sündmus ja ma ei tea mis kõik veel!"" - 4. ptk
* "Nüüd Lontu solvus. Ta solvus hingepõhjani. Ta seisis vaikselt ja ainult jälgis oma peremeest, pilgus kogu maailma etteheide. Ent eeskojas oli pime ja pimedas paistab vaene väike koer üksnes tumeda kompsuna kojapõrandal. Keegi ei pane tähele, mida ta püüab pilguga öelda." - 5. ptk
* "Räägitakse, et too von Rencken olevat kena inimene. Aga kui sa tema juurde aknast sisse ronid, pealegi keset [[öö]]d, ja siis talle [[silm]]a vaatad, ei või hoopiski teada kui kena ta just on." - 5. ptk
* "Ta [''Rasmus''] oli niisama vähe kui Lontugi hammustama harjunud, kuid sisetunne ütles talle, et kui on tegemist hõbedavarastega, ei saa käitumisreegleist nii väga kinni pidada." - 6. ptk
* "Berta oli küll ärevil, ta muudkui vahtis vargsi ringi. Kuid tal ei tarvitsenud karta. Kingsepa tänav lebas alles hommikuses unes, viltused päikesekiired läikisid pisikestel aknaruutudel ja ükski varajane vilgas eideke ei pistnud veel pead pelargoonide vahelt välja, et järele vaadata, kuidas algav päev paistab." - 6. ptk
* "Rasmus tundis, et kannatada oli kergem, kui ei tarvitsenud üksi olla ja Pontus, kes oli tark noormees, mõistis teda." - 7. ptk
* "Isa astus vahele, ta ei tahtnud [[tüli]]. "Ma võin panna sinna antuke uut värvi," sõnas ta. Ent ema näis kahtlevat. "Millal?" Aegsasti enne hõbepulmi," kinnitas isa." - 8. ptk
* ""Ma hakkan arvama, et mina üksi terves selles [[perekond|perekonnas]] tunnen Lontu pärast muret. Vaene väike Lontu... aga võib-olla on ta juba surnud ega vajagi enam mingit armastust." Rasmus läks üleni külmaks, kui ema nõnda ütles, kuid ei lasknud midagi välja paista. "Nojah, eks me kõik peame seda teed minema, nagu vanaema ütleb," tähendas ta kergelt." - 8. ptk
* "Ülemkonstaabel noogutas ja Alfredo pöördus otsustavalt tema poole: "Pidage meeles ühte asja, kui te panete mind sinnasamasse kongi, kus Berta on, kirjutan mina kaebuse [[vangla]]te valitsusele." - 10. ptk
* "Alfredol oli [[filosoof]]iline ilme. "Mõtelda, kui imelik võib [[elu]] olla," tähendas ta. "Mõned lehevad pidule ja mõned lehevad kongi."" - 10. ptk
* "Ema oli fenomenaalne, ta võis avastada [[palavik]]ku kaugelt enne, kui ise seda märkasid, ja siis sundis ta sind [[voodi|sängi]], tahtsid sa seda või mitte. Aga vahetevahel, teatud päevadel, kui koolis ootas ees kontrolltöö [[geograafia|maateaduses]] või muud selletaolised katsumused ja sa püüdsid voodis lesides endale väikest palavikku välja mõelda, kui sa koguni tundsid juba, et oled üleni kuum ja [[higi]]ne, ütles ta ainult: "Ei mingeid rumalusi! Voodist välja ja pesema!"" - 11. ptk
==Välislingid==
| 