Autor: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Märgised: Mobiilimuudatus Mobiiliveebi kaudu
Resümee puudub
23. rida:
:Seda enam tuleb viimaste küsimustega tegelda pärast romantilise Autori surma. See demiurg suri koos avangardi lõpuga, kuna ta ei suutnud enam luua midagi uut. "Looma" aga tähendabki millegi originaalse tekitamist. Selle asemel, et Mati Undi kombel seda endale teadvustada, minna avalikult üle kompilatsioonidele, tsitaatidele, kopeerimistele, pastiššidele, hoitakse kramplikult kinni "puhta kunsti" laguneva kindlusetorni viimasest rinnatisekivist. Tulemuseks on iseenda järjest haledam kopeerimine, halvemal juhul tige moraalitsemine ja nn. "professionaalse kunsti" kaitsmine kõikvõimalike templirüüstajate eest.
* Viimase paugu on Autorile pannud uus meedia ja "kunsti mehaanilise reprodutseerimise" ajastu (Walter Benjamin). Juba Andy Warhol sai aru, et parem on ise end kuulutada tirañeerimismasinaks, enne, kui seda teevad sinuga teised.
* Autor kaitseb "professionaalsust", viidates spetsiifilistele oskustele "puhta kunsti" ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud Rodini[[Rodin]]i kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand "Põrguväravad". Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. "Põrguväravad" jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni "Organon". Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor?
* Tegelikult polnud Autorit ka kunstniku eluajal, kuid posthuumne teksti koestiku elustumine on siin otsekui "füüsiline metafoor" Autori surmale. Ja lõpuks läheb see koestik omakorda rändama tsitaatide ja pastiššidena teistesse tekstidesse.
:Autoril on tõsi küll veel mingid "õigused", mida kaitseb vastav organisatsioon. Viimane tundub mingi anakronistliku laibaõgimisena. Kujutage ette: Autor on surnud, "ta ei edasta enam omaenda kannatusi, huumorit, tundeid ja muljeid, vaid pigem seda tohutut sõnastikku, millest ta haarab möödaminnes midagi vajalikku" (Barthes) - ja siis on sel kopeerijate liidu (Unt) liikmel füüsilise surma järgselt veel mingid Autoriõigused tervelt viiekümneks aastaks!