Valdur Mikita: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Jalgratas]] pole mitte niivõrd liikumisvahend, kuivõrd tunnetuslik riistapuu. Minu arvates on paljud eestlased sündinud n-ö Ereljukase-ajuga. (lk 50)

* Mind on alati vaistlikult kiskunud jõgede poole. [[Jõgi]] puhastab. Meenub kusagil viieteistaastasena loetud [[Lao-zi|“Daodejing”]], mida ma tihti kujutasin ette Õhne jõena, mille tume [[vesi]] voolab pikkamisi mööda käänulist sängi Arumetsa laukasoo poole. (lk 124)

 

 

* Eesti metsad on tõepoolest midagi [[Google]]'i algoritmi sarnast. [[Seen]]elkäik ja guugeldamine on põhimõtteliselt üks ja sama tegevus, mille leiutasid korilased. (lk 18)

* Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad reptiilidelt. Reptiilide leiutised on näiteks [[viha]] ja [[hirm]]. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - [[rõõm]] ja üllatus on juba imetajate leiutised. Näib, et evolutsiooni pime kellassepp liigub siiski vaikselt hingelise eldoraado suunas. (lk 165)

 

* Võib-olla tasub keele eripärale, sellele, mis eesti keeles on omamoodi, rohkem mõelda. Võib-olla on selles omapäras mingi oluline [[väärtus]] nii meile kui teistele inimestele. Sellele, et meie eripära, altérité, teistsugusus, marginaalsus võib olla tõsine väärtus, osutab oma jõulises ja vaimukas [[raamat]]us "Lingvistiline mets" Valdur Mikita. Mul on tunne, et selle erakordse raamatu ilmumine võib olla märgiks, et oleme valmis mõnd oma suhtumist üle vaatama ja hindama.

 

* Mikitä Valduri raamatut "Lingvistiline mets" lukõh tull kõik aig miilde Setomaa ja mõtsa veereh uma majakõnõ. Ma olõ Mikitäga’ samma miilt, õt eestläse’ omma’ ebatavalitsõ’ kotusõhullu’ ja õt näil paistus olõvat määnegi’ ebaharilik kuvvõs miil kotussidõ suhtõh, mäntse’ näile mõosõ’.