Giacomo Leopardi: erinevus redaktsioonide vahel

* Olen sageli näinud väga [[argus|argu]] inimesi, kes endast arema närukaela ning hea ja vapra inimese seltsi sattudes asuvad [[hirm]]u pärast närukaela poolele; õigupoolest läheb nii alati, kui säärasesse olukorda juhtuvad harilikud inimesed, sest vapra ja heasoovliku teed on hästi teada ja lihtsad, nurjatu omad seevastu hämarad ja aitavad vältida seesama alatus ja hirm; ent ükski hirm ega alatus pole piisav, et hoida sind varjatud [[tagakiusamine|tagakiusamisest]], kurjadest sepitsustest ega ka mitte otsestest hoopidest, mis tulevad alatult [[vaenlane|vaenlaselt]]. (lk 5-6)

* Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib [[rikkus]]e, au ja võimu, lohistatakse see, kes [[kuritegu]] nimetab, [[tapalava]]le, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad. (lk 7)

* [[Surm]] ei ole halb, sest ta vabastab inimese kõigest halvast ja võtab koos [[hüve]]dega ära ka [[iha]]d. [[Vanadus]] on kõigest halvast ülim, sest ta võtab inimeselt ära kõik [[nauding]]ud, jättes himud alles; ja ta toob kaasa kõik [[valu]]d. Sellele vaatamata kardavad inimesed surma ja ihkavad vanaks elada. lk 13

* Seltskondlikes oludes pole ükski [[vajadus]] suurem kui vajadus lobiseda, kuna lobisemine on põhiline vahend aja möödasaatmiseks, mis on elu üks esmavajadusi. Ja kõige haruldasem on niisugune vestlusaine, mis äratab uudishimu ja peletab [[igavus]]t: seda teeb nimelt varjatu ja uus. Ent pea kinni sellest reeglist: kui sa ei taha, et teataks, et sa midagi tegid, ei tule see jätta mitte rääkimata, vaid tegemata. Ja ole kindel, et sellest, mida sa ei saa tegemata jätta või olematuks teha, saadakse teada, ükskõik kui hästi sa seda ka ei varjaks. (lk 15)