Kaur Riismaa: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Eesti näitekirjanikud |
|||
15. rida:
<poem>
Üks mu kõige esimesi
oli keskhommik, mina ajasin karja,
korraga jäävad [[siga|sigudikud]] seisma ja edasi ei liigu,
mina algul ei taipagi vaadata, mis seal nüüd sellist on,
ja kuulen karja tagant, nagu esimene kärss hüüaks:
ja kui me siis saame teelt kõrvale,
näen ma justkui
ees kaks hiiglahärga, nagu automobiilid,
nende taga [[vanker]], kõrge kui [[taevas]], kõige ülal istub vanaperemees,
nigu [[kantsel|kantslis]], pühapäevariided seljas, [[habe]] õieli,
õieti nagu [[Mooses]] Piiblijuttudes,
ega sel võrdlusel nii vähe mõtet olegi,
sest siis avanes säärane pilt:
32. rida:
raske vanker vajus pea rummuni kruusa,
selle taga liikus järgmine vanker, seal istus perenaine,
rinnalaps süles, valge [[rätik]] peas, [[pea]] kumaras,
vaatab rindaimevat last nagu Jeesuslapsukest;
...
Poisid hüüdsid mulle, et nemad lähevad
seal olla maad ja [[rahu]], maapealne [[paradiis]],
uus [[leib]] on juba rahuleib.
*
47. rida:
et need kummalised olendid olid parajad vaid
patsidest tirimiseks ja muidu narritamiseks,
nüüd nad olid kõik nagu [[ingel|inglid]];
ja poisid olid ka uhkemad, seljad sirged,
habemehakatused ära piiratud,
pikad [[püksid]] jalas, [[kuub|kuued]] klopitud.
...
Mõtlesin, et mismoodi see Rootsimaa
rahuleib võib maitsta,
kas on ka magusam,
ehk peab hoopis rahu ränga
palju rängemaga, kui isa ja ema meie talus.
63. rida:
käskis kõik kotid ja paunad tühjaks keerata
ning Kaarnale kaasa tulla.
Läksime läbi
kuna teed pidi palju otsem sai.
...
72. rida:
mind nähes peitis ta selle kiiresti põue südame juurde,
ütles, et Jeesukest ei tohi varastele jätta,
ja kiirustas
...
Sulane oli
meie isaga, mina tihkudes, temal [[pilk]] tume
ja helge korraga, siis kahekesi järele.
ütles ta justkui vabandades,
“pole riiki, pole raha ka, ainult [[kuld]] on alati hinnas.
Kuld särab, aga [[paber]] koltub,
nagu vanad
ja
Siis pole ju raamatul ka enam mõtet.
...
Kuu aja pärast olin ma jälle karjas,
98. rida:
*
Literaatide käes oli [[võim]] olnud,
nagu isa ütles, ja lisas ikka juure, et selline asi saabki ainult sandiks minna,
kui kunstiinimesed otsa oma kätte võtavad.
106. rida:
mis mind endasse imes rüüstatud Kaarnalt alla tulles.
Kas sellest kogemusest või muust,
aga minust sai isa suureks pettumuseks [[kirjanik]].
Kirjutasin
*
Sahtlipõhja alla unustatud tsaarirublad hoidsin alles,
mis [[tasku]] olin jõudnud pista enne isa tulekut, ja sinna unustanud.
Minu lapselaps, Karen, müüs need hiljaaegu maha.
Sai ühe rootslase käest viissada eurot.
| |||