Armastus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
60. rida:
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 144
* Anno oli nii väga igatsenud. Nüüd tundis ta ent ärevust ja muret ning igatsus ei leevenenud sugugi.
:Püsivad teineteisest eemal? Isegi ei kõnele tähtsatest asjadest?
:Kuidas, kui neil mõlemal voolab soontes veri, mitte kollane kusi, kuidas, kui luude üdis taob vajadus teineteise järele?
:Ja Leitari meeltes oli küsimus ''mida Anno teeks?'' madalaks vajunud kui tuli, mille all küte otsakorral.
:Ta sees röökis, märatses ja mürgeldas nüüd ta enda veri ja küsimus, mida tema teeb. (lk 126)
* Leitari silmad olid jäähallid, sinine küllap lambihämaruse tõttu nähtamatuks muutunud, ja nii pärani, et paistsid peaaegu ümmargused. Tema pilk ei vankunud Anno näolt kõrvale. "See ei ole laul ega mäng. Ükski laul ei räägi õigesti sellest, milline piin on igatseda armastatud naise järele. See näriks minu sees nagu aeglane surmatõbi, isegi kui sinul ei oleks teist meest, kes öösiti su sängi soojendab. Aga praegu - praegu tunnen ma, nagu oleks mu sisemusse näljane rott lastud!" Mehe hääl tõusis tooni võrra valjemaks kui tavaliselt ja pikk kõhn käsi tegi sõnade saateks raiuva liigutuse, otsekui ei valitseks kõneleja enam sugugi oma käitumise üle.
:"Ma ei maga enam, Anno. Leban voodis ning tukun, aga ärkan uuesti, enne kui sügavalt uinuda saaksin. Mõtted tulevad. Hingan sügavalt, peaaegu magan juba - vahel algab isegi unenägu siis keeran end sinu poole, ja sind ei ole seal. Ja mina pean jälle mõtlema. Ma ei saa süüa. Ei oska puhata." Ta peaaegu lõrises. "Teen tööd nagu joodik veini joob, naudinguta, raevukalt. Muusikat võin ainult üksinda teha - kui keegi kuuleb, tuleb alastioleku tunne peale. Mina ei saa niimoodi elada. Mina ei ''taha'' niimoodi elada, Anno!"
:Leitari suur kühmuga nina ja lai suu, kogu see ilus ergas tumedaks päevitunud nägu oli naise poole pööratud, avatud ja alasti ja elav nagu iõkkeleek.
:Kui väga meelitav oli põhjustada sellist igatsust! Ja kuidas oleks naine ometi tahtnud öelda sõnu, mis selle valusa tule vaigistada suudaksid. (lk 128)
* [[Triinu Meres]], "Kuigi sa proovid olla hea", 2019
| |||