Kollane: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
'''Kollane''' on spektrivärvus nähtava valguse spektri lõigus, mis vastab lainepikkuste vahemikule ~575–585 nanomeetrit ja paikneb rohelise ja oranži vahel. "Eesti keele seletav sõnaraamat" defineerib kollast värvust selle värvusega objektide järgi nagu [[võilill]]e õied, [[sidrun]] või [[õled]]. Sõna ''kollane'' kuulub eesti keele 11 põhivärvinime hulka.
 
 
* Punane, sinine ja roheline [[värv]] on reaalsed. Kollane värv on [[müstika|müstiline]] kogemus, mis on kõigile ühine.
==Proosa==
** Film "[[Rosencrantz ja Guildenstern on surnud]]", 1990 (stsenarist [[Tom Stoppard]])
* Kui Vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb [[päike]]sepaistes läikida ja oma muretut [[laul]]ukest vilistab. "Kehkenpüks [[peoleo|vihmakass]]," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha kui eputada?" — "Vanamees," ütles see, "[[töö]] on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha, — mis sa ise selle kohta ütleksid?"
** [[Friedrich Robert Faehlmann]], "[[Emajõgi|Emajõe]] sünd", rmt: "Müütilised muistendid". Tallinn: Eesti Raamat, 1979
 
* Aga need sõnad, mis mõistatuslik Ahab oma tiigerkollasele meeskonnale ütles, on siinkohal parem vahele jätta, sest teie elate evangeeliumiriigi õndsa [[valgus]]e paistel. (lk 254)
9. rida ⟶ 11. rida:
** [[Herman Melville]] "Moby Dick ehk Valge Vaal", tõlkinud Juhan Lohk ja Ülo Poots. Tallinn, 1974.
 
* Mida kõneledagi käteparkimisest magusate lepakoortega ning kahetsusest, et see värv ei püsinud. Aga ilusamaks ühtki kollast mu süda vist ei tunnista lepaurbade kollasest, kuigi kurkumakollane on väga kena ja vägev toon, kuigi kollane madar on väga ilus ja paljude õitegi kollane. Ja siiski, kui keegi sunniks mu maalima sellele, mõnel õigel päeval õhuski hõljuvale kollasele lähima tooni, vaevalt ma tabaksin tema. Säärased asjad peavad olema võrdlemisi ükskõiksed meeldejäämaks. Sündmused püsivad, tunded säilivad kuidagi, aga nägemise- või kuulmisemuljed - see on lootusetu. Minuga vähemalt. Mida rohkem tahan pidada meeles, seda kindlamini unustan. Ja ometi, unenägudes on kõik mul meeles, koguni lepaurbade kollane täie selgusega. Saan ju küll teda ilmsigi peaaegu kujutella, aga see kollane lainetab ja virvendab segamini mitmete muudega. Unes on ta ainult see ning võimatu eksida mõne teise juurde.
* Kui Vanaisa oli selle karistuse täide saatnud, näeb ta üht hilpharakat oksalt oksale lendamas, kes oma ilusat ülikonda laseb [[päike]]sepaistes läikida ja oma muretut [[laul]]ukest vilistab. "Kehkenpüks [[peoleo|vihmakass]]," hüüab ta temale, "kas sul pole midagi muud teha kui eputada?" — "Vanamees," ütles see, "[[töö]] on must, ega mina või oma kuldkollast kuube rikkuda ja hõbekarva pükse mustaks teha, — mis sa ise selle kohta ütleksid?"
** [[Uku Masing]], "Mälestusi taimedest". Tartu: Ilmamaa 1996, lk 58
** [[Friedrich Robert Faehlmann]], "[[Emajõgi|Emajõe]] sünd", rmt: "Müütilised muistendid". Tallinn: Eesti Raamat, 1979
 
* Punane, sinine ja roheline [[värv]] on reaalsed. Kollane värv on [[müstika|müstiline]] kogemus, mis on kõigile ühine.
** Film "[[Rosencrantz ja Guildenstern on surnud]]", 1990 (stsenarist [[Tom Stoppard]])
 
 
 
==Luule==
 
<poem>
[[Tihane]] lendab mu aknale:
kaela alt [[valge]], kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!
</poem>
* [[Juhan Liiv]], "Talvine tihane"
 
 
 
<poem>
Kuldkollane on [[park]], kuldkollane on [[süda]].
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on [[tee]], kuldkollane on süda,
kaks käijat kuldsen kadumisen.
/---/
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
[[tuul]], kuldseid [[liblikas|liblikaid]] me pääle.
Kuldkollane on [[tee]], koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?
</poem>
* [[Henrik Visnapuu]], "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919
 
 
 
<poem>
See on [[laul]] viimsest kohtumisest.
Ma vaatasin pimedat [[maja]].
Ainult magamistoas põlesid [[küünal|küünlad]]
ükskõikselt kollase leegiga.
</poem>
* [[Anna Ahmatova]] "Laul viimsest kohtumisest"
 
 
 
31. rida ⟶ 75. rida:
</poem>
* [[Artur Alliksaar]], "Õhtute kollane tolm"
 
 
 
<poem>
[[Sügis]] on tume ja sügis on sügav,
temas ei olegi kohatuid [[rõõm]]e.
[[Suvi]]sed rajad on vajunud lõdvaks,
sügise kollasest [[valgus]] käib läbi.
</poem>
* [[Aivo Lõhmus]] "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4
 
 
 
 
47. rida ⟶ 103. rida:
 
 
<poem>
[[Tihane]] lendab mu aknale:
kaela alt [[valge]], kõht kollane,
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse — tihase viis on see —
kaela alt valge, kõht kollane!
</poem>
* [[Juhan Liiv]], "Talvine tihane"
 
 
<poem>
[[Sügis]] on tume ja sügis on sügav,
temas ei olegi kohatuid [[rõõm]]e.
[[Suvi]]sed rajad on vajunud lõdvaks,
sügise kollasest [[valgus]] käib läbi.
</poem>
* [[Aivo Lõhmus]] "Sügissonett Elele", TRÜ 3. detsember 1971, nr 35, lk 4
 
 
<poem>
See on [[laul]] viimsest kohtumisest.
Ma vaatasin pimedat [[maja]].
Ainult magamistoas põlesid [[küünal|küünlad]]
ükskõikselt kollase leegiga.
</poem>
* [[Anna Ahmatova]] "Laul viimsest kohtumisest"
 
 
<poem>
Kuldkollane on [[park]], kuldkollane on [[süda]].
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on [[tee]], kuldkollane on süda,
kaks käijat kuldsen kadumisen.
/---/
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
[[tuul]], kuldseid [[liblikas|liblikaid]] me pääle.
Kuldkollane on [[tee]], koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?
</poem>
* [[Henrik Visnapuu]], "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919
 
==Välislingid==