Nadine Gordimer: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
 
18. rida:
* Nende meelest [[kirik]] või [[kool]]imaja - seda laadi elukondlik rajatis, pigem "hoone" kui suur onn tänu telliskonstruktsioonile ja neljakandilisele kujule, mille kohta Bam oli kord loengu pidanud ("Aafrika külaarhitektuuri vajadused ja vahendid"). Mitte iga kogukond ei saanud endale lubada plekk[[torn]]i või teravatipulise [[katus]]ega väliseeskoda, mille olid ette kirjutanud esimesed [[misjonär]]id - ilmselt ei saanud [[Jumal]] musta mehe ümaras [[maja]]s elada. (lk 102)
* Kui teda [Julyd] leebelt tögati, oli tal kombeks nimetissõrme vastu pöialt hõõruda. Nägu laia naeru täis: Igaüks armastab [[raha]]. Muidugi — Shylocki žest nii vaeselt mehelt, et [[linn]]as polnud tal pakkuda muud kui naela omaenda ihust, ja võita midagi muud peale raha; raha [[teener|teenrile]] tuttavates kerjuslikes nimiväärtustes. (lk 103)
* Selge ere [[päike]] paneb kopitanud riide meeldivamalt lõhnama. See annab läike rookatustele ja savimüürid värvuvad selle mõjul ookerkuldseks[[ooker]]kuldseks; materjal, millest need majad on tehtud, elab. Oma elu sel hetkel see küpseb, [[küla]] langeb kokku [[fotograaf]]i pildistatud, kaugelt tabatud küla üldise [[hetk]]ega, mille sõõre ümbritseb [[panteism|panteistlikus]] pihus hoitud [[maastik]] - [[Aafrika]] inimeste ja looduse ühtekuuluvuse ainulise viivuga, mida paljundatakse oskusliku fotogravüüriprotsessi teel [[Holland]]is või [[Šveits]]is. (lk 144)
* Maureen õmbleb poja lühikeste [[püksid|pükste]] lahti tulnud palistust - hea vastupidav Woolworthi kraam, nad ei riietunud kunagi peentesse [[Ameerika]] stiilis vabaajarõivastesse, mida osteti jõukate valgete poegadele, ega tillukeste härrasmeeste kodanlikesse [[ülikond]]adesse, millele raiskasid raha vaesed mustanahalised. (lk 145)
* Maureen jookseb: usaldades end kogu eluaja vältel maha surutud [[usaldus]]ega, virge nagu üksildane loom aastaajal, mil ta ei otsi paarilist ega hoolitse poegade eest ning elab vaid oma üksildase ellujäämise nimel, olles vaenujalal kõigega, mis nõuab [[vastutus]]t. Ta kuuleb ikka veel mürinat nende ja nonde [[puu]]de taga ja jookseb sinnapoole. Ta jookseb. (lk 147-148)