Kohtunik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
[[File:Vallakohtunikud ja -kirjutaja Peningil, AM13813F11684 119.jpg|thumb|Vallakohtunikud ja -kirjutaja Peningil (u. 1898)]]
 
'''Kohtunik''' on inimene, kel on nagu pidukad riided: must pluus ja mustad püksid ja valge pluus selle musta pluusi all ja must lips. Peas tal midagi pole või on juuksed, aga see on siis ainuke asi. Ta ütleb sulle õigust ja kui ta seda ütleb, siis ta lööb käega kõvasti vastu lauda. Ja veel oskab ta ütelda: "Vaikust!"
 
* Vaat niisugune imelik lugu on sellega, kui sa kellegi [[surm]]as süüdi oled. Kas või süütult, aga ikkagi [[süü]]di. Kui ma poleks, kui ma oleks ja nii edasi. Kõige rängemalt nuhtleb inimest ikkagi tema enda [[südametunnistus]]... Meil kaevandusrajoonis sõitis üks autojuht oma poja surnuks. Hakkas pärast lõunat [[kodu]]s hoovist välja tagurdama, viieaastane [[poeg]] jooksis otse [[auto]] taha ja jäi ratta alla... [[Kohus]] oli tormiline, [[saal]] rahvast puupüsti täis. Autojuht mõisteti õigeks, aga mulle jäi meelde, mida kohtunik ütles: see just ongi kõige raskem [[karistus]]. Kui [[mees]] oleks mõne [[aasta]] kinni istunud, oleks ta ehk võinud tunda, et on oma tegu kas või natukenegi lunastanud, aga elada sealsamas edasi, näha iga [[päev]] s e d a kohta, vaadata iga päev oma poja [[ema]]le [[silm]]a – rängemat karistust on vist tõesti võimatu välja mõelda. (lk 29)