Taldrik: erinevus redaktsioonide vahel

*"Kas toodigi siis taldrikul kätte?" küsis ta [[vaimustus|vaimustatult]].

:Viimased sõnad[[sõna]]d lausus ta ebakindlalt. (lk 375)

* Pipi soojendas suure pajatäie [[vesi|vett]], mille ta siis vähimagi kõhkluseta köögipõrandale välja kallas. Seejärel võttis ta oma suured kingad[[king]]ad jalast ning pani need hoolikalt leivataldrikule. Siis sidus ta [[kaks]] küürimisharja oma paljaste jalgade[[jalg]]ade otsa ja sõitis [[hari|harjadel]] nagu [[uisk]]udel üle terve põranda[[põrand]]a, nii et vesi pritsis, kui ta sellest läbi tuhises.

* Me seisime kõik väljas ja vaatasime aknast Fridolfit. Ta vääksus nagu väike näljane [[laps]] ning sõi kiiruga ühtejärge ära leivakorvi, kandiku ja viisteist taldrikut. Siis asus ta [[laud|laua]] kallale. Ta murdis sellel kõik [[neli]] jalga alt ja näris nii, et [[saepuru]] tuiskas suunurkadest, aga tähendas ise, et kui see tahab olla [[spargel]], siis küll kõige puisemat sorti. Lauaplaati pidas ta paremaks, sest matsutas süües suud[[suu]]d ja ütles, et see on kõige parem [[võileib]], mida ta lapsest peale on söönud. Siis arvas isa, et Fridolf on oma kurnavast haigusest[[haigus]]est tervenenud, ta läks sisse ja ütles Fridolfile, et hoidku nüüd Fridolf ennast vaos, kuni kahe tunni pärast tuleb lõuna, siis saab ta [[liha]] ja kaalikaputru. (lk 239-240)