Aeg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
3. rida:
* Peaksime hoolega uurima
** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 11
15. rida:
* [[Juhan Liiv]] "[[Vari (Liiv)|Vari]]" (1894)
* See pole [[rutt|kiirustamine]], mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu [[unenägu|unenäos]], kui katsud joosta, aga [[jalg|jalad]] on nagu maa külge aheldatud. (lk 212)
** Karl Ristikivi, "[[Kahekordne mäng]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972
* Aga eks me anna kogu aeg endast midagi, mida me kunagi tagasi ei saa. Ma mõtlen aega. Iga päev, iga [[tund]], iga [[minut]] kaob. Aga sellele me ei mõtle, sest seda peame loomulikuks. Me ei küsi kunagi, miks just see peaks olema loomulik, sest me oleme ise määranud
** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976
* Sest selline on Aja müsteerium. [[Mälu]] just nagu säilitaks teda. Aga nimelt säilitaks. Nagu
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 128
==Maailma proosa==
* Nüüd toimub kõik nii kiiresti, et me juba praegu elame selles, mis
** [[Peter Høeg]] "Preili Smilla lumetaju", Varrak 1997, tlk Arvo Alas, lk 319
* Aeg jahutab, aeg selgitab, ükski [[meeleolu]] ei saa kesta mitmeid tunde täiesti muutumatuna.
* Ajal ei ole jaotusi, mis märgiks selle möödumist; kunagi ei kuuluta äikesetorm või trompetihüüded uue kuu või [[aasta]] algust. Isegi kui algab uus [[sajand]], oleme ainult meie, surelikud, need, kes helistavad kelli ja paugutavad püstoleid.
** [[Thomas Mann]] ("Võlumägi", 1924)
|