Teine sugupool: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
36. rida:
* Veel selle sajandi algul keelasid eeskirjad naisi astumast Põhja-Ameerika suhkrutehastesse, kui neil oli see, mida anglosaksid nimetavad needuseks (''the curse''), sest siis pidi [[suhkur]] mustaks minema. Saigonis aga ei kasutata naisi [[oopium]]i valmistamisel, sest [[menstruatsioon]] rikub toote, muutes selle mõruks. Sellised uskumused elavad veel paljudes Prantsuse maakohtades. Iga perenaine teab, et [[majonees]] ei õnnestu, kui tal endal või mõnel ligiduses oleval naisel on menstruatsioon. (Müüdid, lk 142-143)
* Tavade ja kommetega on sageli püütud naise keha piiridesse suruda: hiinlanna oma kinniseotud [[jalg]]adega suudab hädavaevu kõndida, Hollywoodi staari lakitud kulli[[küüned]] jätavad ta kätest ilma; kõrged [[kontsad]], [[korsett|korsetid]], krinoliinvõrud ja kitsad [[seelik]]ud pole välja mõeldud niivõrd rõhutama naise [[keha]] kumerusi, kuivõrd suurendama selle abitust. (Müüdid, lk 148)
* Lihalikkuses näeb [[kristlane]] vaenlast, mis seostub üksnes naisega. Naises kehastuvad maised, seksuaalsed ja deemonlikud [[kiusatus]]ed. Kõik
* Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle esinduslikkus: tema [[ilu]], [[sarm]], [[intelligentsus]] ja [[elegants]] on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema [[auto]]gi. Kui mees on rikas, ehib ta naist [[karusnahk]]ade ja [[kalliskivi]]dega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist [[varandus]]t, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)
* [[Muusa]]d on naised. Muusa vahendab mehele neid looduse lätteid, millest too ammutab. Et naise hing on sügavalt seotud loodusega, püüab mees naise kaudu uurida [[vaikus]]e ja viljaka [[öö]] lõputust. Muusa ei loo ise midagi, ta on mõistuslikuks muutunud [[sibüll]], kes kuulekalt ümmardab oma isandat. Tema nõuanded on kasulikud isegi konkreetsetel ja praktilistel aladel. Mees soovib saavutada oma sihte ilma omataoliste abita, teise mehe nõuanded oleksid talle talumatud; mees kujutleb, et naine räägib teiste väärtuste ja talle tundmatu tarkuse nimel vaistlikumalt ja vahetumalt kooskõlas tegelikkusega. (Müüdid, lk 168)
* Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
* Pole ühtki naise võrdkuju, mis ei kutsuks otsekohe esile selle vastandit. Naine on Elu ja Surm, Loodus ja Tehislikkus, Valgus ja Öö. Mis tahes aspektist me naist ka ei vaataks, näeme me ikka sedasama asjade käiku; ebaoluline muutub tingimata oluliseks. [[Neitsi
* Naist võib süütult kahtlustada ja kõige väiksemagi [[kahtlus]]e puhul hukka mõista nagu Genevieve de Brabant’i ja Desdemonat. Naise [[süü]]d pole vaja tõestada, tema peab tõestama oma [[süütus]]t. Seepärast võib ka armukadedus olla küllastamatu. (Müüdid, lk 174)
53. rida:
* Indiviid soovib stabiilset suguelu ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust elu jätkumisele. Ent mitte naise poole ei pea mees oma ettepanekuga pöörduma: loa eneseteostuseks abikaasa ja isana saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes orja või vasallina kuulub isade ja vendade valitsetud [[perekond]]a, on alati ühed isased teistega paari pannud. Ürgühiskonnas kohtles klann, isa suguselts, naist otsekui [[ese]]t: naine oli omavahel sõlmitud [[tehing]]ute üks objekte. (Abielu, lk 283)
* Neiu [[valikuvabadus]] on alati olnud piiratud ja [[vallalisus]] - välja arvatud erandjuhtudel, mil see on kultuslik - alandab naise [[parasiit|parasiidi]] ja paaria seisusse; abielu on tema ainus elatis ja olemasolu ühiskondlik õigustus. (Abielu, lk 283)
* Tegelikult on iga inimolu [[transtsendents]] ja immanents üheaegselt: et edasi pürgida, peab säilitama, et [[tulevik]]ku tungida, peab kaasama [[minevik]]u ning teistega suheldes peab leidma kindlust iseeneses. Need kaks momenti on omased igasugusele elutegevusele. (Abielu, lk 286)
* Naisel ent pole muud kohustust, kui elu säilitada ja puhtas ning monotoonses ühetaolisuses alal hoida; tema põlistab muutumatut [[liik]]i, tagab päevade ühtlase [[rütm]]i ja püsivuse [[kodu]]s, mille [[uks]]ed ta suleb; tal pole otseselt asja ei tuleviku ega ilmaruumiga, kogukonnani küünib ta üksnes oma abikaasa vahendusel. (Abielu, lk 287)
| |||