Gertrude Stein: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
11. rida:
* Mu isa oli rahulik mees, kes võttis asju rahulikult, kuigi elas neid sügavalt läbi. [[San Francisco]] [[tulekahju]] esimesel hirmsal hommikul äratasin ta üles ja ütlesin, [[maavärin]] raputas [[linn]]a ja nüüd kõik põleb. Ega ida pool selle peale küll hästi ei vaadata, vastas ta teist külge keerates ja uuesti magama sättides. Ma mäletan, et kord, kui mu [[vend]] ja keegi [[sõber]] olid läinud ratsutama ja üks [[hobune]] võõrastemaja juurde ratsanikuta tagasi jõudis, kippus teise poisi ema kohutavat stseeni tegema. Olge rahulik, proua, ütles mu isa, võib-olla hoopis minu poeg sai surma. Üks tema aksioomidest püsib mul ikka meeles, kui sa pead midagi tegema, siis tee seda meelsasti. Veel ütles ta mulle, et perenaine ei pea iial vabandama ühegi apsu pärast oma majapidamises, kui juba on perenaine, siis järelikult perenaine on ja ei mingeid apse. (lk 6)
* Võib öelda, et ainult [[kolm]]el korral oma elus olen kokku sattunud [[geenius]]tega ning iga kord miski minus nagu võpatas ning ma ei eksinud, ja võin öelda, et kõigil puhkudel oli see veel enne, kui nende geniaalsus üldist tunnustamist leidis. Need kolm geeniust, kellest tahan rääkida, on Gertrude Stein, [[Pablo Picasso]] ja [[Alfred North Whitehead|Alfred Whitehead]]. Olen kokku puutunud paljude tähtsate inimestega, olen kokku puutunud mitmete suurte inimestega, ent olen tutvunud ainult kolme esimese suurusjärgu geeniusega ning kõigil puhkudel otsemaid miski minus võpatas. Mitte ühegi puhul neist kolmest ma ei eksinud. (lk 7)
* Oli ajajärk, mida [[Max Jacob]] on hiljem nimetanud
* Hélène'il olid omad arusaamad, ta ei sallinud näiteks [[Matisse]]'i. Ta ütles, [[prantslane]] ei tohiks ootamatult söömaajale jääda, eriti kui ta veel еnnе
* See oli [[Alfy Maurer]], majas ammune ja alaline [[külaline]]. Ta oli seal olnud enne kõiki neid pilte, siis kui polnud midagi peale jaapani gravüüride, ja ta
* Naljakas, arutas miss Stein, Pablo on alati täpsus ise, ta ei tule kunagi varem ega jää kunagi hiljaks, ta uhkustab, et [[täpsus]] on kuningate [[viisakus]], isegi Fernande on tema tõttu täpne. Muidugi ütleb ta sageli [[jah]], kui tal pole vähimatki kavatsust teha seda, mille peale ta jah ütleb, ta ei saa ei öelda, ei ei kuulu tema sõnavarasse ja tuleb endal aru saada, kas tema jah tähendab jah või tähendab [[ei]], ent kui ta kord ütleb jah, mis tähendab jah, ning tänase õhtu kohta ta nii ütles, siis on ta alati täpne. Need olid veel
* Mõne aja pärast sosistasin Picassole, et mulle meeldib tema [[portree]] Gertrude Steinist. Jah, ütles ta, kõik ütlevad, et ta pole seda nägu aga see ei tähenda midagi, ta veel läheb, ütles ta. (lk 15)
* Ruum oli varsti väga väga täis ja kes need seal kõik olid? Rühmiti ungari [[kunstnik]]ke ja [[kirjanik]]ke, juhtumisi oli kord üks [[ungarlane]] sinna toodud ja tema suust levis jutt üle kogu [[Ungari]], ükskõik kus külas ka leidus mõni edasipüüdlik noormees, kuulis ta Fleurusi tänav 27-st ja siis elas ta vaid selle nimel, et sinna pääseda ja väga paljud pääsesidki. Neid oli seal alati, igas kujus ja suuruses, igas [[rikkus]]e ja [[vaesus]]e astmes, mõned väga võluvad, mõned lihtsalt tahumatud ning ikka ja jälle sekka mõni imekena noor talupoeg. Siis hulk [[sakslased|sakslasi]], keda eriti ei armastatud, sest neil oli alati kalduvus küsida näha kõike mis oli ära pandud, ja neil oli kalduvus asju [[lõhkumine|lõhkuda]] ning Gertrude Steinil on nõrkus purunevate asjade vastu, ta tunneb õudust inimeste ees, kes koguvad ainult purunematut. (lk 15-16)
* Sel esimesel õhtul vestlesime miss Mars ja mina tollal täiesti uuel teemal, kuidas [[nägu]] [[meik|värvida]]. Tema oli huvitatud tüüpidest, ta teadis, et on olemas ''femme decorative'', ''femme d'interieur'' ja ''femme intrigante'' *; Fernande Picasso oli kahtlemata ''femme decorative'', aga kes on madame Matisse, ''femme d'interieur'', ütlesin mina ning ta oli väga rahul. (lk 16)
** *''Dekoratiivne naine; interjööri sobiv naine (kodukana); intrigeeriv naine (pr. k)''
* Fernande’il oli kaks teemat, [[kübar]]ad ja [[lõhnaõli]]d. Tol esimesel päeval me vestlesime kübaratest. Ta armastas kübaraid, tal oli kübarast tõeliselt prantslaslik arusaamine, kui tänaval ükski mees kübara pihta vaimukust lendu ei lasknud, oli see läbi kukkunud. Ükskord hiljem jalutasime temaga koos [[Montmartre]]
* Tead ju, millised need kunstnikud on, ma tahtsin neid õnnelikuks teha, nii ma siis panin igaühe istuma tema enda pildi vastu ja nad olid õnnelikud nii õnnelikud, et me pidime kaks korda [[leib|leiva]] järele saatma, kui [[Prantsusmaa]]d tead, siis tead kohe et nad olid õnnelikud, sest ilma leivata nad süüa-juua ei oska ning me pidime kaks korda leiva järele saatma, tähendab nad olid õnnelikud. (lk 17)
* Siis ei saanud ma veel aru, kui läbilõhki [[ameeriklane]] on Gertrude Stein. Hiljem nöökasin teda tihtipeale sellega, et nimetasin teda
* Läksime [[hoone]]sse, mis oli just selle näituse tarvis püsti löödud. Prantsusmaal lüüakse kõiksugu asjad ikka ainult kindlaks päevaks või mõneks päevaks püsti ja võetakse siis jälle maha. Gertrude Steini vanem vend räägib ikka, et kroonilise töö ja puuduva
* Me tundsime
* Fernande rääkis vaga peent [[prantsuse keel]]t, kohati muidugi kaldus Montmartre'i kõnepruuki, mida mul oli raske jälgida, aga teda oli [[õpetaja]]nnaks koolitatud, tema [[hääl]] oli kaunis ja ta oli väga [[ilus]] ning imepärase jumega. Ta oli suur [[naine]] ent mitte liiga suur, sest ta oli flegmaatik ning tal olid just sellised lühikesed ümarad [[käsivarred]], mis annavad iseloomuliku kauniduse kõikidele prantslannadele. Päris kahju kohe, et napimad [[seelik]]ud moodi tulid, sest kuni tolle ajani ei kujutatud üldse ette keskmise prantsuse naise tugevaid prantsuse sääremarju, mõeldi üksnes lühikeste ümarate käsivarte ilule. (lk 22)
* Montmartre'it armastan ma ikka veel. Me käime seal alatihti ning iga kord on mul seesama õrn ootusrikas tunne, nagu mul oli siis. See on paik, kus alati seisti ja vahel oodati, mitte et midagi toimuks, vaid lihtsalt [[seismine|seisti]].
* Nüüd ei meeldi Picassole kunagi
* Muidugi, ütles tema, nagu Pablo kord ära märkis, kui sa üht asja lood, siis on selle tegemine nii keeruline, et see kisub ilmtingimata inetuks kätte, aga need kes teevad sinu järgi, need ei pea ennast loomisega vaevama ja võivad teha ilusa, nii et kui need teised teevad, võib see kõigile meeldida. (lk 25-26)
* Üks neist oli Alice Princet. See oli lausa
* Germaine, nagu Fernande seletas, oli mitmete imelike lugude kangelanna, kord oli ta toimetanud [[haigla]]sse ühe noormehe, too oli saanud [[kontsert|kontserdimöllus]] vigastada ja kogu tema kamp oli ta maha jätnud. Germaine andis abi üpris loomulikult ja oli talle lõpuni toeks. (lk 27)
* Selleks et [[prantsuse keel]]e tundi teha, peab muidugi vestlema ning Fernande’il oli kolm teemat, kübarad, meil polnud kübarate kohta rohkem suurt midagi öelda, parfüümid, parfüümide kohta oli meil üht-teist öelda. Parfüümidega läks Fernande tõepoolest suuresti liiale, Montmartre lõi tema pärast kihama, sest kord oli ta ostnud pudeli lõhnaõli nimega "Suits" ja maksnud selle eest kaheksakümmend franki tollal kuusteist dollarit ja sellel polnud üleüldse lõhna, ainult fantastiline värv nagu tõeline pudelisse püütud suits. Tema kolmas teema oli [[karusnahk]]ade kategooriad. Karusnaha kategooriaid oli kolm, oli esimene kategooria, [[sooblid]], teine kategooria hermeliin ja tšintšilja, kolmas kategooria nirk rebane ja orav. See oli kõige üllatavam jutt, mis ma [[Pariis]]is kuulsin. Mind üllatas: tšintšilja teisel kohal, oravat nimetatakse karusnahaks ja hülgenahka ei mainitagi.
:Meie ainus muu vestlus oli parajasti moes olevate [[koer]]te kirjeldamine ja nimed. See anti mulle teemaks ja kui ma olin ära kirjeldanud, ei saanud ta ikka veel päris aru, ah jaa, hüüatas ta siis kui lõpuks taipas, te tahate kirjeldada belgia koerakest, kelle nimi on grifoon. (lk 28)
|