Professor: erinevus redaktsioonide vahel

* Minu lapsepõlvelegendide järgi oli professor inimene, kes tohtis olla [[hajameelsus|hajameelne]]. Ta tohtis istuda oma loengu ettevalmistamise juures kinniste uste taga, silmad jõllis, terve päeva. Unustada end [[raamat]]ute vahele ning silmi pilgutades [[päike]]se kätte ilmuda. Mõnikord rääkida loengul ainult raamatutes peituvast, ning eeldada, et üliõpilane on ka seda raamatut lugenud (mitte ainult [[Wikipedia]]t), või kui ei ole, siis viitsib tudeng minna seda [[raamatukogu]]st otsima. Ühtlasi eeldada, et üliõpilane on loetut konspekteerinud, märkides üles ka mõne küsimuse. Aga tänapäeva professor peab olema toimekas bürokraat, edukas indeksitelugeja, hea raamatupidaja. Tal ei ole raamatute lugemiseks aega. Oma "teadusartiklid" kopeerib ta Google Scholarsist, natukese soustiga. Ta on teadlaslikult mobiilne turboprofessor – nagu briti kirjaniku [[David Lodge]]'i kuulsas romaanis "Nice Work" – pidevalt liikvel tähtsatele kohtumistele, kus saab tutvusi tähtsate publikatsioonide üllitamiseks. Ja nii saab tema [[ülikool]] rammusalt rahvusvaheliseks ja kuulsaks! Vähemalt hoone on ilus ja ametnikke on palju – neid, kes kontrollivad, ega mu teadusartikkel vales ajakirjas ilmunud ole.

** [[Tiina Kirss]], [https://epl.delfi.ee/arvamus/karjak-professori-vasimus?id=51276898 Karjak-professori väsimus]. Eesti Päevaleht, 28. mai 2010