Haav: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö)
Link
Resümee puudub
2. rida:
'''Haav''' on naha või limaskesta ning nende aluste kudede mehaaniline vigastus, laiemas tähenduses igasuguse tugeva kahjustuse jälg. Haava paranemisel kudedesse jääv alaline jälg on [[haavaarm]].
 
==Piibel==
* Aga kui tekib kahju, siis tuleb anda [[hing]] hinge vastu,
:24 silm silma vastu, [[hammas]] hamba vastu, [[käsi]] käe vastu, [[jalg]] jala vastu,
:25 [[põletus]] põletuse vastu, haav haava vastu, vorp vorbi vastu.
** [[2. Moosese raamat]], peatükk 21, salmid 23-27
 
==Proosa==
* [Boruh Šoiss:] Imelik ja tajumatu on [[sõda]]. Lähed sinna [[hirm]]u ja jubedusega, viimne kui lihas ja verelible karjub lakkamatus kisenduses selle vastu, viimne kui juuksekarvgi protesteerib ägedalt lahingu vastu, kuid kui oled sellest möllust läbi käinud ning saanud oma haava kerre, sõidad rindelt tagasi säärase rahu ja õnnega, nagu kannaksid taskus määratumaid varandusi. Oled kangelane, isamaalane, sul on äkki [[kodu]] ja kodumaa!
** [[August Gailit]], "Isade maa" (1935)
16. rida ⟶ 18. rida:
* Mõnel haavatul ripub purukslastud jäse voodi kohal põikpuu küljes; haava alla asetatakse kauss, kuhu mäda tilgub. Kaussi tühjendatakse iga kahe või kolme tunni takka. Teised haavatud lamavad venitussidemetes, jäsemete sirgutõmbamiseks ripuvad rasked kaaluvihid [[voodi]] juures. Ma näen soolehaavu, mis alatasa on väljaheitega koos. [[Arst]]i kirjutaja näitab mulle röntgeniülesvõtteid täiesti purukspekstud puusaluudest, põlvedest ja õlgadest.<br>Lausa arusaamatuks jääb, et nõnda katkirebitud [[keha]]de kohal on veel inimnäod, milles elu oma igapäevast kulgu jätkab.
** [[Erich Maria Remarque]], "Läänerindel muutuseta", lk 187, X peatükk
 
==Luule==
<poem>
[[Lumehelves|Helbeid]] justkui [[udusulg]]i
langeb üksikult ja hulgi.
[[Talv]] on nagu sanitar —
maantee pikad porihaavad
marli[[side]]meisse saavad
ja ka [[puu]]d üksteise järg!
selga puhtad särgid.
Mõneks tunniks toob vaid [[rahu]]
reetlik kahu.
</poem>
* [[Heljo Mänd]], "Sõjasügisel", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 30