Redaktsioon: 21. veebruar 2021, kell 15:37 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust Resümee puudub Märgis: Käsitsi tühistamine ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 21. veebruar 2021, kell 16:59 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
33. rida: * [Albus Dumbledore:] Nimeta alati asju nende õige nimega. [[Hirm]] nime ees suurendab hirmu asja enda ees. * [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja tarkade kivi". Tõlkinud Krista Kaer. Varrak 2000, lk 254 * Nähtavasti oli hetk tulnud ajaloo pimedusest — kas Maie oli siis juba ajalugu? — ja ratsutas nüüd võimukalt nagu [[Tšingis-khaan]] Maie poole. — Aga miks oli ta seekord ilma saatjateta ja natuke kurb? — Maie hüppas teelt kõrvale. :Hüpates haaras ta instinktiivselt kaitsekilbi ja hakkas sellega Tšingis-khaani ees vehklema. Äkki oli ta sama jahmunud kui mõni minut tagasi. Kaitsekilbiks oli surnud Mimmi. Maie oli Tšingis-khaanile tahtnud enda teadmata näidata, kuidas ta saab Mimmist jagu. [[Halvustamine\|Halvustamisega]]. Madalaks tegemisega. Nii muutub ta ise võitmatuks. Ja see, et ta oli Mimmi suhtes ülekohtune, polnud praegusel juhul üldse tähtis. Praegu oli vaja halvustada. Võidelda. Esimese ettejuhtuva vahendiga. Ja ta ütles Mimmile, et too ei osanud pojale korralikku nimegi panna. :Mis nimi oli Igo, mida hakati suupärasemalt Iigoks venitama! (lk 6) * Tädi Salme ei saanud [[abielu]]s üksnes [[maja]], vaid ka kõige ilusama [[perekonnanimi\|perekonnanime]], mida ma lapsepõlves kuulsin: Stokeby - ja ta õppis, ikka sellessamas abielus, panema oma [[tütar]]dele samuti õrnilusaid lillenimesid: Amarillis ja Daisy, mis mugandusid küll Illiks ning Teesiks. (lk 8) * Olin üllatunud, kui lugesin, et just isa [[lellepojad]] - muide, meil kodus "[[lell]]e" nimetust ei tarvitatud, meil olid "[[onu]]" ja "[[onupoeg]]" - kuulusid esimeste hulka, kes 1920. aastal [[Nimede eestistamine\|eestistasid]] oma saksakeelse perekonnanime. Nagu kirjutab Elmar Elisto: nad võtsid uueks nimeks soome keelest Kalmisto. Põhja- ning Kesk-Eestis oli sõna "kalmisto" tol ajal veel tundmatu ja sai tuntuks alles hiljem kirjakeele kaudu, kuhu Tuglas selle lõunamurdest tõi. Nüüd neid ridu kirjutades kõrvetas mind üks ootamatu sööst: äkki on surma seosed minu jaoks saatuslikud? Sest kui juba suguvõsa võttis endale priitahtlikult säärase nime, siis peab meid surm ikka väga armastama. (lk 16) * Muidugi võib nimedele suvaliselt pookida üht-teist, mida annab pookida, aga teisalt on igas nimes pisike tõeseeme, mis otsib pakatamiseks vaid soodsat pinnast. (lk 23) ** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007

Nimi: erinevus redaktsioonide vahel