Unenägu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
72. rida:
* Nägin öösel unes, et olin [[abielu|abiellumas]] ja sisustasin oma uut korterit. Magamistoas oli viis voodit - ja ühes teki peal puhas valge [[liiv]]. Mu tulevane [[naine]] - täiesti tundmatu - ütles, et ta oli ostnud 40 [[krokodill]]i! Mis veel see võib tähendada?
** Karl Ristikivi, päevik, 31.03.1964
* Maie ei saanud enam ennast ööst kätte. Ta oli kadunud erinevate [[pimedus]]te vahele — imelik, et ka pimedused erinesid varjunditelt nagu rohelised puud — ja teadmine, et ta peab sealt välja sumama nagu padrikust või soost, oli äkki teisejärguline. Ta pigem tahtiski jääda hetkeliste unenägude keskele. Nendes oli ähmane valguskiir ja liikumine, milles hoog oli küll talitsetud, aga mis võimaldas siiski seguneda võõraste eludega nagu omaga. (lk 8)
* Tavaliselt ei teadnud Maie midagi oma mehe unenägudest. Neil polnud kombeks teineteisele oma öiseid unepilte tutvustada. Abielu alguses oli Iigo küll üritanud rääkida mõnd seikluslikuma iseloomuga unenägu, kuid Maie armastas silmavalgeid pilduvat Iigot rohkem, kui toda unesse rändavat, ja iga kord, kui Iigo alustas uneseiklust, sasis Maie ta juukseid juuksed olid Iigol natuke harjas ning erutasid Maie peopesa, nii et ta kohe tahtis Iigot sasida — ja Iigo jättis jutustamise katki. (lk 12)
* Maie tahtis magada. Ainult magada, kas või koos rabelevate ja rabedate unenägudega, kuid uni ei läinud Iigo poolele. Just nagu kahele poleks jätkunud und. (lk 14)
* Varsti pärast pulmi ütles Iigo talle ühel hommikul: tead, ma nägin unes, et sõin [[tort]]i. Maie veel imestas, et üks mees niisugusest tühisest asjast räägib. Ta nagu polekski sattunud uude keskkonda, vaid jäänud endist viisi agulisse, kus ema ja vanaema vahetasid unenägusid. Nende omad olid küll seoses ennetega, aga mõnu, kuidas nad teineteisele oma ööpildid teatavaks tegid, oli sarnane Iigoga. Maie vaatas hämmastunult Iigole ja naeris vastu: mina sõin ka. Ainult enne sai tort otsa, kui taldrik minuni jõudis. Iigo oli ta ümbert kinni võtnud, ikka nende samade kätega, millel oli Maie suhtes raviv toime, ja naisele naljatades ette heitnud: miks sa siis kärme ei olnud? Ja Maie oli tunnistanud süüdlaslikult: ühel taldrikul oli hammustatud tükk ja ma sõin selle salaja ära. Nii et abielu algul olid olnud neil ühised unenäod — ja ikkagi hammustas Maie keti katki. Nagu loom naksab oma saba, et lõksust pääseda. (lk 14)
** [[Heljo Mänd]], "Metsseanahk", 1993
* [[Mälestus]]ed on nagu unenäod, mille kooslus on ebaloomulik ja kus sa viibid vales ajas ja vales kohas, ning alles [[ärkamine]] toob maa peale tagasi. (lk 5-6)
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007
==Vanasõnad==
| |||