Iroonia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
[[Pilt:Oscar Wilde Sarony.jpg|pisi|Iiri kirjanik [[Oscar Wilde]] oli tuntud otsekohese ja lihtsakoelise väljendusviisi poolest, millel polnud irooniaga mingit pistmist. Kogu [[Suurbritannia kirjandus]]loos oli teadaolevalt veel vaid üks samasugune autor, samuti Iirimaalt pärit kirjamees [[Jonathan Swift]].]]
==Proosa==
* Iroonia on tee ja [[harjutus]] [[hea tuju]] saavutamiseks. (lk 13)
** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] 36/2004
16. rida ⟶ 17. rida:
* Kui mõelda, et peaaegu alati on kõige innukamad [[veri|verd]] appi võtma just juhid, kes väidavad end olevat [[progress]]i ja [[valgustus]]e ja muu sellise esiridades, siis on võimalik vähemasti nautida asja irooniat. Nojah, mõnikord peab mõtlema, et asja iroonia ongi ainus [[lohutus]], mida [[inimkond|inimkonna]] [[ajalugu|ajaloo]] üle mõtisklemine pakub...
** [[Doris Lessing]], "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame". Tõlkinud [[Krista Kaer]]. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 22/2018, lk 16
* "Tule siia."
:Ma kõndisin aeglaselt kuninga juurde. Kui ma temani jõudsin, laskus ta ühele [[põlv]]ele, et mind silmast [[silm]]a vaadata. [[Narr]] [[põlvitamine|põlvitas]] pühalikult meie kõrvale ja vaatas tõsimeelselt ühelt näolt teisele. Regal põrnitses meid kõiki ülevalt alla. Tol hetkel ei mõistnud ma selle olukorra irooniat, kus [[kuningas]] põlvitab oma sohikust [[lapselaps]]e ees. Nii olin ka mina tõsine, kui ta võttis mu käest [[kook|koogi]] ja viskas selle [[kutsikas|kutsikatele]], kes olid minu järel vänderdanud. Ta tõmbas kurgu alt siidivoltide vahelt ehisnõela ja pistis selle pühalikult minu lihtsa villase [[särk|särgi]] külge. (lk 63)
* [[Robin Hobb]], "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000
==Kirjandus==
| |||