Elizabeth Barrett Browning: erinevus redaktsioonide vahel

* Seega, kui me võtame riiulilt "Aurora Leigh", on selle eesmärk mitte niivõrd seda lugeda, kuivõrd mõtiskleda lahke üleolekuga selle kadunud moe tunnusmärgi üle, nii nagu ma näpime oma vanaemade mantliservi ja lõbustame end Taj Mahali alabastermudelitega, mis kord nende elutubasid ilustasid. Kuid viktoriaanidele oli see raamat kahtlemata väga kallis. 1873. aastaks oli nõudlus sünnitanud kolmteist trükki "Aurora Leigh'd". Ja kui otsustada pühenduse järgi, ei peljanud ka proua Browning ise öelda, et pani sellele suure panuse - "minu küpseim teos", ütles ta selle kohta, "ja see, milles lasuvad minu ülimad veendumused Elus ja Kunstis". Tema kirjadest võib näha, et see raamat püsis ta mõtteis pikki aastaid. Ta mõtiskles sellest, kui kohtus esmakordselt Browninguga, ja tema plaanid selle suhtes moodustavad peaaegu esimese neist tööalastest usaldusavaldustest, mida armastajad rõõmuga jagasid.

* Neil põhjustel jääb "Aurora Leigh" koos kõigi oma puudustega raamatuks, mis endiselt elab ja hingab ja hoiab oma olemust. Ja kui me meenutame, kui vaiksed ja külmad on Beddoesi või söör Henry Taylori näidendid vaatamata kogu oma ilule, ning kui harva me nüüdisajal rikume Robert Bridgese klassikaliste draamade rahu, siis võime kahtlustada, et Elizabeth Barrettit inspireeris tõeline geniaalsuse sähvatus, kui ta sööstis elutuppa ja ütles, et siin, kus me elame ja töötame, on luuletaja õige koht. Igal juhul oli tema julgus tema enda puhul õigustatud. Tema halval maitsel, tema vaevalisel leidlikkusel, tema kobaval, koperdaval ja segaduses rabelemisel on küllalt ruumi, et leida endale rakendust, tekitamata surmavaid haavu, samas kui tema innukus ja küllus, tema hiilgav kirjeldusvõime, tema lõikav ja söövitav huumor nakatavad tema entusiasmiga meidki. Me naerame, me protesteerime, me kaebleme - see on absurdne, see on võimatu, me ei suuda seda liialdust enam hetkegi taluda - kui ometigi loeme võlutult lõpuni. Mida enamat võiks üks kirjanik tahta? Ent parim kompliment, mida võime "Aurora Leigh'le" teha, on imestunult mõtiskleda, miks pole sel järeltulijaid. Tänav ja elutuba on ilmselgelt paljulubavad teemad ning tänapäeva elu väärib muusat. Kuid kiire visand, mille Elizabeth Barrett Browning kokku kribas, kui ta oma diivanilt üles kargas ja elutuppa sööstis, jääb lõpetamata. Luuletajate konservatiivsus või vagurus jätab endile tänapäeva elu suurimaad viljad romaanikirjanikele. George V ajast meil värssromaane ei ole.

** [[Virginia Woolf]], [http://gutenberg.net.au/ebooks03/0301251h.html "Aurora Leigh"], rmt: "The Common Reader. Second Series", 1935

 

 

* Teemad, millele proua Browning pühendas osa oma parimast ja osa oma halvimast luulest - 1840. aastatel lapstööjõud, prostitutsioon ja orjade vabastamine; 1850. aastatel Itaalia ühendamine - tõestavad, et ta on eepilise ajastu kirjanik. Kui ta kohtas Firenzes [[Harriet Beecher Stowe]]'d ja algas, nende kirjavahetus liikusid nad oma kirjades vabalt edasi-tagasi selliste naisteemade vahet nagu agitatsioon orjade vabastamise poolt Ühendriikides ja rahvuslik agitatsioon Itaalias. "Kas on võimalik, et teie arvates pole naisel mingit pistmist selliste küsimustega nagu orjandus?" kirjutas proua Browninf ühele "Onu Tomi onnikese" šokeeritud lugejale. "Sel juhul peaks ta sule kasutamisest hoiduma. Siis peaks ta minu arvates alistuma ka ise orjapidamisele ja konkubinaadile, just nagu vanadel aegadel, sulgema end koos Penelopedega "naiste ruumidesse" ning hoiduma kohast mõtlejate ja kõnelejate seas."

** [[Ellen Moers]], "Literary Women", New York: Doubleday, 1976, lk 40