Ann Must: erinevus redaktsioonide vahel

* [Oskar:] Ma tahan hoiduda [[hinnang]]uist. Ma ei ole mõni neetud [[preislane]]. (lk 7)

* [Oskar:] Mõne soiu võiks ju ka lõpuni kuulata. Ma olen sügavalt veendunud, et see ei ole niisama, ei saagi olla. Miski siin looduses ei ole niisama. (lk 13)

* [Oskar:] Tegelikkusel on tuhat vormi. Tõel on võibolla üks. (lk 13)

* [Oskar:] See on õige. Tuleb jääda külmaks ja kõrvaliseks, kuni kestab dekameron. Ja pärnaõietee on selleks õige tee. (lk 15)

:[Pille:] Nimeta mulle asi, armas Raul, mis ei oleks novell? Nagu on öeldud, et kõik on luule, ütlen mina: kõik on novell.

:[Raul:] Ja kõik on meri ja kõik on pettus ja kõik on allveeujumine!

* [Pille:] Tõtt-öelda algas kõik sellest, et ma kuulsin või lugesin kusagilt, et loomad, kui nad (paariti või grupis) häälitsevad — näiteks on mingid niinimetatud kutse- või hoiatushäälitsused — ei oma häälitsemise käigus vähematki kavatsust mingit informatsiooni edasi anda. Nad häälitsevad niiöelda ''sponte sua''. Nad ise ei teagi, et nad häälitsevad, et keegi neid häälitsusi kuuleb ja neist järeldusi teeb. Ja neid järeldusi teevadki ainult inimesed. Teised loomad ei järelda, vaid käivituvad neist häälitsusist. Vulgaarselt: need hääled käivitavad nende reflekse nii, nagu toit käivitab nende peristaltikat. See on muidugi [[metafoor]], vulgaarne metafoor. Teisest aspektist võib lihtsalt öelda, et loomad ei abstraheeri. Kuid see aspekt meid ei huvita. Meid huvitab ainult selle aspekti deduktsioon: need, kes ei abstraheeri, ei lähe oma indiviidist kunagi nii kaugele, et see lõheneks. Me eeldame, et loomad ei ole lõhenenud indiviidid, me muidugi ainult eeldame, me ei vannu seda. Ja nende indiviidiline monoliteet väljendub just näiteks selles, et kui üks [[kass]] ütleb näu, siis teine kass ei ütle näu esimese näu peale, vaid see esimene näu on teises kassis käivitanud mingi protsessi, ja see protsess (mitte esimene näu) sunnib teda omaltpoolt ütlema näu. Sel teel ei lahku nad kunagi iseenesest, ja nende näud ei võõrandu neist kunagi ega saa need näud (kui denotaadid) omavahel ka kokku, kuid selle eest saavad kokku kassid (kui subjektid) ise. (lk 17)

* "Naiste soiud pälvivad teie tähelepanu sama vähe kui kasside näugumised ja naised sama vähe kui kassid — või niisama palju," ja ta viipas patjadel magavate kassipoegade suunas. "Sest neid, kes eitavad kasside armsust, pole kuigi palju. Ainult kuigi paljud ei pea heaks tooniks oma vastavat suhtumist paljastada." Pille naeratas Oskarile. Oskar punastas ja ütles: "Ja õigesti teevad." (lk 17)

* "Kas sa siis ei tea, et kõrgeim iive on just neil rahvastel (või sotsiaalsetel gruppidel), kelle keskmine elanik oluliselt kõrgeastmeliste abstraktsioonidega ei tegele? Ja pealegi," muutis Pille tooni, "leidub ka abstraheerivate indiviidide juures küllalt neid, kes aeg-ajalt oma käe mõnele põlvele panevad."

:Raul hüppas püsti. Ta vaatas pärani silmi Pillele otsa, ja keeras siis selja, jäädes näoga akna poole, kust ta midagi ei võinud näha.

* Kirjeldamatult ilus näis Solusele see paadisõit — nagu sissesõit muinasjuttu — mahedalt värviline ja pehmelt, ümaralt ärev. Tüdruku metsikud juuksed laiusid igal pool, nad olid nüüd sama rohelised kui vetikad madalas lahesopis. Mis nüüd küll juhtub, mis nüüd tuleb, mõtles Solus õnnelikult ja tühjalt, valmis täituma millegi senitundmatu ülimaga. (lk 33)

* [Tartu Raekoja platsist:] Rõõm oli aga Raekoja platsist, armsast Raekoja platsist, jah, olgugi sinul sagivad inimesed praegu kuidagi täiesti võõrad, vesihallide, tuimade, indiferentsete nägudega, oled sa ise siiski sama, sama isikupärane — näe, seal on vana elumehe endine luksusasutis, seal kunagine sünge pank, mille keldrites kõdunevat kuhjade viisi pangaröövlite luid. (lk 35)

** "Dotsent Soluse armas aeg", lk 31-37