Christa Wolf: erinevus redaktsioonide vahel

* [Medeia:] Ma pole iialgi [[Unustamine|unustanud]], mida sa mulle kunagi ütlesid: kui nad peaksid mind [[Tapmine|tappa]] tahtma, siis minu uhkuse[[uhkus]]e peaksid nad eraldi maha lööma. (lk 12-13)

* [Medeia:] Ometi tean juba ammu: suures [[masinavärk|masinavärgis]] mängib oma rolli ka see, kes selle masinavärgi üle irvitab. (lk 14)

* [Medeia:] Juba ülesõidu ajal hakkas osa mehi vee sügavusega liialdama ja üldse ülimalt ohtlikust [[laevasõit|laevasõidust]] rääkima, samuti lainetusest[[lainetus]]est ning rahutust merest, selle iseärasustest ja omaenda vaprusest[[vaprus]]est, tänu millele kõik naised ja lapsed olevatki tervelt laevale pääsenud. Ja kui meie [[olukord]] peaks aja jooksul veelgi halvemaks minema, saab nende jutukera liiga suur ja faktide[[fakt]]ide esitamine kaotab igasuguse mõtte — juhul kui nii paljude aastate järel fakte enam leidubki, juhul kui nad koduigatsuse[[koduigatsus]]e ja alanduse[[alandus]]e ja pettumuse[[pettumus]]e ja vaesuse[[vaesus]]e tagajärjel ei kujuta endast juba õhukest, habrast kesta, mille igaüks, kel selleks vähegi soovi, pikemata purustab. (lk 22)

* [Medeia:] Aga miks just [[kuld]], küsisin ma. Sa peaksid ometi teadma, ütles Akamas, et need on meie soovid ja tahtmised, mis ühele materjalile[[materjal]]ile väärtuse[[väärtus]]e annavad ja teise sellest ilma jätavad. (lk 25)

* [Iason:] Keset näljaaega valmistas ta [Medeia] mingi suurepärase roa ning käskis mind seda süüa, tema silma all. Ta kinnitas mu aimdusi, vaatas osavõtmatult pealt, kuidas toit mulle kurku kinni jäi ja viis mind lõpuks — ma ei tea enam, kuidas — niikaugele, et tunnistasin end kogu rahva ees hobuselihasööjaks. Jumalate[[Jumal]]ate karistusest[[karistus]]est ma pääsesin, rahvas hakkas [[hobune|hobuseid]] tapma, sõi [[hobuseliha]], jäi ellu, kuid ei andnud seda Medeiale andeks. Sellest ajast peale peetakse teda kurjaks naiseks, kuna Akamase järgi on inimesed pigem nõus end äranõiutuks tunnistama kui uskuma, et nad olid võimelised lihtlabase [[nälg|nälja]] tõttu [[umbrohi|umbrohtu]] õgima ja puutumatuks kuulutatud loomade sisikondi[[sisikond]]i alla kugistama. Medeia ütleb, et see, kes sunnib inimesi püha ning puutumatut[[puutumatus|puutumatu]]t mitte austama, muudab nad oma [[Vaenlane|vaenlasteks]]. (lk 32)

* [Agameda:] Meie mõlemad, Presbon ja mina, ei varjanud muide oma kahjurõõmu[[kahjurõõm]]u, mis tulenes teadmisest, et ka sellel võrratul, rikkal, niivõrd enesekindlal ning üleoleval Korintosel[[Korintos]]el on oma maa-alused käigud ja sügavale peidetud saladused[[saladus]]ed. Tavalisel inimesel, kel on omad nõrkused[[nõrkus]]ed, on parem elada inimeste hulgas, kel samuti on omad nõrkused. (lk 62)

* [Medeia oma isa Aietese kohta:] Võib-olla polnud ta [[lein]] poja surma puhul isegi mitte teeseldud. Kui võimalikud olnuksid mõlemad variandid, see on võimul edasi püsida ja sind ellu jätta, oleks ta meeleldi mõlemaga leppinud, [[vend]]. Tunnil, mil ta taipas, et mõlemad korraga polnud võimalikud, haaras teda nähtavasti õud. Ent siis tegi ta valiku, mis vastas tema iseloomule — [[võim]]. Ja selle saavutamise vahendiks oli [[hirmutamine]]. (lk 68)

* Kas sa tead, Medeia, mida nad otsivad? küsis ta [Kirke] minult. Nad otsivad naist, kes neile ütleks, et nad milleski süüdi ei ole, et jumalad, kelle poole nad juhuslikult [[palvetamine|palvetavad]], [[sund|sunnivad]] neid igasugustes ettevõtmistes osalema. Et verejäljed, mida nad maha jätavad, on osa nende jumalate poolt kindlaksmääratud mehelikkusest. (lk 73)

* [Medeia:] Sellel kitsukesel viilul[[viil]]ul, mida me nimetame maailmaks[[maailm]]aks, ei ole enam midagi muud, armas vend, kui võitjad[[võitja]]d ja [[ohvrid]]. Nüüd tahaksin teada, mida leian eest siis, kui tahan üle viilu serva[[serv]]a astuda. (lk 76)

* [Akamas:] Kuulasime [[sfääride muusika|taevasfääri muusikat]], seda kristalset kaikumist, millele meie kõrvad[[kõrv]]ad ei ole häälestatud, aga mida me äärmise kontsentreerituse[[kontsentreeritus]]e harvadel silmapilkudel siiski kuuleme. Medeia oli esimene [[naine]], kes seda [[heli]] minuga samal hetkel tajus. Nagu tõmbaks võimas [[poogen]] üle vibreeruva pillikeele[[pillikeel]]e, ütles ta. Nii see täpselt oligi. (lk 82)

* [Akamas:] Sain teada, et kui mõni [[vale]] vastab inimeste salasoovile[[salasoov]]ile, pole ta selleks, et teda uskuda[[usk]]uda, kunagi liiga [[Labasus|labane]]. (lk 88)

* [Leukon:] Inimene, kes kasutab oma [[käsi]], peab nad tahes või tahtmata [[veri|verre]] kastma. (lk 108)

* [Leukon:] Sest mitte iialgi ei leiaks ma kedagi, kes oleks nõus [[tunnistamine|tunnistama]], et suur Akamas maksis [[Pööbel|pööblile]] selle eest, et see tungiks ühele naisele kallale. Ja kui leidukski keegi, kes oleks piisavalt hull seda tunnistama, siis oleks ta varsti surnud mees. Alles nendel minutitel, kui ma mõttes kõike kaalusin ja võimaluse Akamase [[süü]] tõestamiseks kasutamata jätsin, alles nendel minutitel õppisin oma Korintost tundma. Ja ma mõistsin, et Medeiale oli langenud [[ülesanne]] paljastada kinnimätsitud [[tõde]], millest oleneb meie [[kooselu]], ja et me ei kannata seda välja. (lk 117)

* [Leukon:] Ma jään truuks veendumusele[[veendumus]]ele, et ka meie ei pääse mööda seadusest[[seadus]]est, mis nagu tähtede[[täht]]ede liikumise üle, meiegi üle valitseb. See, mida me kas teeme või ei tee, ei muuda mitte midagi. Medeia on vastu. See ta hukutabki. Sa võid teha, mida tahad, Medeia, ütlen talle, aga sellest pole sulle kasu, kuni igaviku[[igavik]]u lõpuni. Inimesi tõukab tagant [[jõud]], mis on tugevam kui [[mõistus]]. (lk 122)

* [Medeia:] Kuninga peaastronoom Akamas mõtleb niisamuti nagu mina, seda tean ühel ohvripeol vahetatud pilkudest[[pilk]]udest. Kuigi me mõlemad teeskleme, teeme seda erinevatel põhjustel ning erineval viisil. Kuristikusügavast ükskõiksusest[[ükskõiksus]]est teiste suhtes teeskleb ta kõige agaramat jumalateenrit, aga mina, kes ma väldin rituaale[[rituaal]]e niipalju kui võimalik, vaikin siis, kui pean neist osa võtma, [[kaastunne|kaastundest]] surelike vastu, kes jumalatest loobudes peavad läbima õudustsooni, kust nad kõik ei pääsegi tulema. (lk 125)

* [Medeia Iasonile:] On juba kord nii, et mitte ainult need, kes [[ülekohus|ülekohtu]] all kannatavad, vaid ka need, kes ülekohut teevad, ei tunne elust enam rõõmu[[rõõm]]u. Ja ma küsin endalt, kas himu purustada teiste elu ei tule sellest, et omaenda elu ei paku midagi. (lk 143)

* [Leukon:] Ma ei teadnud, et inimene suudab nii palju taluda. Nüüd ma siis istun siin ja olen sunnitud möönma, et võimel [[talumatu|talumatut]] taluda ja edasi elada, harjumuspäraste asjadega tegelda — et sellele hirmuäratavale võimele tuginebki [[inimkond|inimkonna]] [[püsimajäämine]].

* [Leukon:] Ja mina — kes seda küll usub — olin sellele naisele peaaegu [[kade]], olin kade naisele, keda valvurid[[valvur]]id tõukasid ja keda [[ülempreester|ülempreestri]] sajatuste saatel porisena, räpasena ning kurnatuna linnast [[pagendus|pagendati]]. Kade, sest Medeia, süütu ohver, oli seesmistest vastuoludest[[vastuolu]]dest vaba. [[Kuristik]] ei asunud ju temas endas, vaid haigutas tema ja nende vahel, kes olid teda laimanud ja süüdi mõistnud, läbi linna kihutanud, sõimanud ja talle näkku sülitanud. (lk 149)