Anton Jürgenstein: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
10. rida:
==Tema kohta==
* Kui Jürgenstein kirjutas oma mälestiste eessõna, siis polnud ta veel 60-aastanegi. Kuid juba siis paistis talle ta elu olevat ootamatult pikaks veninud. Pärast seda elas ta veel kümme aastat täitsa tegevusvõimelisena, kaotamata aga seski eas oma optimismi. Elu polnud talle veelgi tühi töö ja vaimu närimine. Ikka jätkas ta oma tööd ajakirjanikuna, arvustajana ja seltskonnategelasena, nagu jätkus ka tema kala-, male- ning jutumehe elulust. Siis sai aga 1929. a. alul teatavaks, et Jürgenstein loobub avalikust tegevusest, ja sel puhul korraldati talle tunnustusaktus ning ajalehed tõid vastavaid kirjutisi. Kuigi selle loobumise põhjusena mainiti tervislikku seisukorda, tuli see ometi ootamatult, sest asjaomane ise viibis alles näiliselt tervena ja töövõimelisena meie keskel. Kuid Jürgenstein tundis ennast, kui tunnistas oma päevatöö lõpetatuks ja pani punkti. Sest ei kulunud palju aega pärast seda, kui ta oli sünnitud tõesti lõpetama. Järgnes vaid veel kolm ja pool aastat varjuelu, täielikku passiivsust, ilma kuuldava kaebuse ning nähtava kannatuseta. Ja nüüd on seegi möödas ning me võime sest elust ja tööst ta tervikus ülevaadet teha. (lk 211)
* Jürgenstein ise on andnud oma mälestistes kujuka pildi oma sünnikoha ümbrusest, oludest ja inimestest. Olnud ikka üks iseteadlik ja ninakas, kuid ka lõbus ning sõnaleidlik rahvas neil metsamail. Jürgenstein on pärinud palju vändrakate püüdlikust, kaalutlevast ja vaimuerksast iseloomust, millised jooned jäid talle omaseiks kogu eluajaks. Ja kuigi ta viimase kolmandiku sest elust
* Juba Kodavere kihelkonnakoolis tõlkis ta pooleteistkümne-aastase poisikesena Franz
* Kuid iseloomulik ja endeline on see raamatuke ["Erapooletumad mõtted Eesti koduste parteide ja tülide kohta"] Jürgensteini tuleviku kohta ometi. Selle valgusel mõistame, et ühed saavad
* Nii pidas Jürgenstein möödunud sajandi lõpul Pärnu "Endlas" pikema kõne "Sihid ja jooned Eesti kirjanduses", mille sissejuhatavas osas püüdis iseloomustada ka oma kirjanduslikku ideaali. "Iluavaldus on siis vanade greeklaste antiikkunsti ainukene otstarbe," ütleb ta seal. "Ilus on aga ainult see, mis kõigepäält tõega kokku käib. Tõe viimne põhi seisab aga Jumalas. Greeklaste iluaime käis aga enam vormi-ilu kui sisuilu pääle." Kuid see oli kõnelejale juba siis vastuvõetamatu ja ta eelistas kirjanikus t õ e otsijat, kes "i l u kaudu h ä ä d u s e 1 e" viiks, nagu [[Leo Tolstoi]]. Ja edasi: "Paljas pilvede all lehviv luule, kelle jalad maha ei puutugi, ei ole meie aja maitse ega aade." Kuid teiselt poolt niisama: "Paljas
:Siin on ajajärgu naiiv-abitus keeles väljendatud Jürgensteini kirjanduslik usutunnistus, mida ta hiljemini ainult pisut süvendas, kuid oluliselt ei muutnud. Tema ideaaliks oli ja jäi tagasihoidlik, psühholoogiliselt põhjendav ja ideeliselt arendav realism. Nagu osutas praktika, ei vastanud aga sellele ideaalile isegi meie vanarealism: kui Jürgenstein sajandi esimesil aastail küll Petersoniga võis leppida, siis olid talle [[Eduard Vilde|Vilde]] tööd enamasti ikka vastuvõetamatud. Seda keerulisemaks muutus aga seisukord uue kirjandusliku põlve tegevusele-asumisel, kellele see rahvalik ja vähenõudlik realismiteooria näis
* Kõige pikemalt väljendas ta end sel puhul a. 1911 "Eesti Kulturas", kus loendas kõik [[Noor-Eesti]] [[pärispatt|pärispatud]]:
** [[Friedebert Tuglas]], "Anton Jürgenstein. Tema surma puhul", [https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/131154 Eesti Kirjandus 5/1933], lk 209-219
|