Aili Aarelaid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Aili Aarelaid-Tart''' (kodanikunimega Aili Tart; 2. mai 1947 – 9. jaanuar 2014) oli eesti kultuuriuurija, ajaloolane, teatroloog ja sotsioloog.
=="Rahva mälumustrid"==
Aili Aarelaid, "Rahva mälumustrid. Kultuuriteoreetilisi etüüde". Tallinn: Olion, 1990.
* Juba kaks ja pool tuhat aastat on targemad targemate seast püüdnud võimalikult selgelt ja ühetähenduslikult öelda, mis nähtused on [[loodus]], [[inimene]], [[ühiskond]] ja [[kultuur]]. Siiani on loodetud [[selgus]] tulema ta jäänud. Sootuks kergem on määratleda
* Kõige raskem on inimesel mõista iseennast. Üheks olulisemaks homo
* Veel paar sajandit tagasi ei jõudnud enamik inimesi kodukandist kaugemale. Seetõttu ei osatudki ette kujutada, et kusagil mujal, teisel maal ja teise rahva seas võidakse elada sootuks erinevalt.
* Sihikindlalt hakati omaenda mõtteilmale alternatiive otsima Euroopa
* Rahvaste
*
* Sotsiaalsel mälul (nagu individuaalselgi) on aktiivne, mitte aga antikvaarne iseloom. [[Mälu]] pole lihtsalt meenutamiseks ja mäletamiseks, ta ei toimi
* Kultuur on niisugune infokogum, tähendust omav struktuursus, mis on konkreetses sootsiumis üldiselt omaks võetud, millest tahetakse aru saada, mida soovitakse edasi arendada. [[Tähendus]] on otseselt seotud sotsiaalse mäluga: tähenduslikku mäletatakse ja meenutatakse, mittetähenduslik unustatakse. Tähenduslikkuse säilimine
* Kultuur ei ole mitte üksikud ühiskondlikus teadvuses esinevad tekstid, vaid erinevate
* Nüüdistingimustes oleme hinnanud teaduse osa sootsiumi elukorralduses erakordselt tähtsaks. Niisuguses kontekstis on raske harjuda mõttega, et teadusel on ühiskondliku teadvuse iseseisva sfäärina küllaltki lühike ajalugu, s.t, ta pole sugugi alati olemas olnud. Tekkinud varakapitalistlike suhete rüpes viie-kuue sajandi eest, võib teadus liigselt industrialiseerunud ühiskonnas üsna ruttu muutuda ebapopulaarseks ning aegamööda sulada kokku mõne teise vaimse tegevuse valdkonnaga. (Teaduse ja tehnika revolutsioon ei saa kesta sajandeid!) (lk 34)
* Kolmeks iseseisva kollektiivse teadvuse sfääriks — religiooniks, moraaliks ja filosoofiaks — polariseerumine on sisuliselt toimunud alles Suure Prantsuse revolutsiooni järg sel ajalooepohhil, seega viimase kahe sajandi kestel. Eraldunud religioonist, otsib kaasaegne filosoofia endale juba uusi liitlasi teadusest ja kunstist. Eriti kiired muutused ühiskondliku teadvuse sfääri jaotusis on iseloomulikud XX sajandile.
:Ökoloogiline teadvus on kujunenud meie eneste silme all kolme-nelja viimase aastakümne kestel. Ent juba käib jutt nn. globaalteadvuse võimalikkusest, sest silmanähtavaks on saanud Maa väiksus ning teadvustunud fakt, et ühise aatelise platvormita saavad riigid ja rahvad tsivilisatsiooni praeguste võimaluste juures üksteise elu suurepäraselt ära rikkuda. (lk 34)
* Väga olulist rolli inimeste looduskaemuse teisenemisel etendas urbaniseerumine. Linlase eluruum oli täidetud kivi ja metalliga. Inimese, maa, loomade ja taimede orgaanilise ühenduse asemele oli tekkimas uus tehislik sümbioos. Linlasele tundus loodus elutu ja passiivse mateeriana. Tooraine varumine muutus elusloodusest tükikeste väljarebimiseks, metsade laastamiseks, jõgede reostamiseks, maardlate tühjaksammutamiseks. Kõrvuti elukondlikuga teisenes ka tunnetuslik suhe loodusesse. Kapitalistlik ühiskond seadis ideaaliks pragmaatilise looduseuurimise. "Teada selleks, et valitseda loodusjõudude üle ja allutada neid inimese tahtele ja huvidele — selline oli ajastu loosung." (lk 40)
* [[Stiil]] on niisugune kultuuri struktuurne "sõrestik", mille vahendusel kujuneb terviku laadiline üldilme. Stiil väljendab ajastule iseloomuliku maailmapildi kvaliteeti, seda, mille poolest antud etnose (maa, ajastu) ideevaramu oma kompositsioonilt erineb teistest omataolistest. Stiil võib ühte liita ühiskondliku teadvuse erinevates sfäärides sündivad teadmised, väärtused ja normid, ühtlustada erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste käitumis- ja mõtteviisi. (lk 43)
* Ka klassiühiskonnas on olemas oma haridusmiinimum, mille edastamist järgnevatele põlvkondadele peetakse vajalikuks. Seejuures aga on hariduslik "tuum" kanaliseeritud mitmesse erineva sisuga blokki ja loodud selle edastamiseks diferentseeritud koolivõrk alates küla-, valla- või kirikukoolist ja lõpetades aadlilütseumi ja vaimuliku akadeemiaga. Iga koolitüüp on seatud garanteerima, et jagatav vaimuvalgus ei väljuks osasaajate sotsiaalse seisundi piiridest. Aadlineiule õpetatakse ballitantse ja õukondliku käitumise etiketti, kaupmehe pojale äritundmist ja keerukamat rehkenduskunsti, külajõmpsikale aga kirikulaulu, elementaarset jumalasõna ja veerimisoskust. (lk 45)
* Võrdsustades kultuuri infokorrastusega, piiratakse ta kitsalt mingi konkreetse ühiskonna üldtunnustatud religioossete uskumuste, moraaliarusaamade, teadmiste, käitumisnormide jms. kogumiga. Niisugust kollektiivse ideaalse edastamist käsitletakse kui pärimuste kaudu põlvest põlve kanduvat teavet. Ideede levik toimuks just nagu mingi psüühilise fluidumi kaudu. /---/ Täiesti kahe silma vahele jääb seejuures asjaolu, et ajastukeskne maailmapilt kujuneb ikkagi põlvkondade praktilise, suurelt jaolt materiaalse tegevuse tulemusena. Iga indiviid saab sootsiumi ideevaramust osa sedavõrd, kuivõrd ta oma vahetu tegevuse ja eluliste eesmärkide realiseerimiseks seda kollektiivset infosüsteemi vajab. (lk 50)
31. rida ⟶ 32. rida:
* Teaduses seni küll puudub lõplik seisukoht kannibalismi kohta, kuid üldiselt valitseb arvamus, et füüsilises mõttes inimene siiski inimest ei söö. Vaimselt aga on läbi aegade armastatud teisitimõtlejaid "nahka panna". Inimene on valmis kuulutama liigikaaslase Mitte-Inimeseks ja tema vastu käe tõstma põhjusel, et viimane ei mõista maailma samamoodi kui tema. Inimene võtab omasuguselt elu veendununa oma ideelises ainuõigsuses, intellektuaalses üleolekus. Niisiis, Inimese ja Mitte-Inimese konflikt pole oma loomult füüsiline ega tehnoloogiline, vaid eelkõige kultuuriline. (lk 117)
=="Ikka kultuurile mõeldes"==
Artiklikogumik: Aili Aarelaid, "Ikka kultuurile mõeldes", Virgela, 1998.
* Nõukogude Lääne ja Uue Ida häda näikse olevat ükssama: pole õieti see ega teine, piirisituatsioon kummitab igal sammul ja ajalugu toodab pidetust meie tahtest sõltumatult pidevalt juurde. Ikka ja jälle soovib keegi suurem ja vägevam eestlasi kuhugi integreerida. Kakskultuursus, kaksikmõtlemine, väärtussüsteemide liigkiire vaheldumine ja sellest tingitud [[ebakindlus]] - kas see ongi eestlaste vaimne saatus? Kas eestluse ajalooliseks missiooniks ongi tõestada, et [[Moonakas]] ja [[Kadakasaks]] ühes kuues on elujõuline [[sümbioos]]? Samas on eesti oma vaimne maailm täiesti olemas, mis ongi ajaloo tilluke ime, sest enamik nii väikesi etnilisi kooslusi ei ole suutnud luua ei professionaalset
* Niisiis, ''double-thinking'', mis kujunes algselt kui rahvuslik kaitsereaktsioon, sünnitas lõppkokkuvõttes omalaadse sotsiaalse reaalsuse. Nüüd oleme selle reaalsusega silmitsi ning tunnetame üha selgemini oma jubedavõitu olemisparadoksi. Nimelt tuleb läänepoolsetesse kultuuriregioonidesse liikumisel välise kesta alt välja meis pesitseva nigelavõitu homo soveticus'e alastus. Ida poole liikudes kammitsevad meie mõtteid ja tegusid europiidsed käitumisnormid, mis võõras kultuuriareaalis osutuvad täiesti ülearuseks. SZ [Sovetskii Zapad] — see on kahe põhimõtteliselt erineva kultuuriareaali kokkupuuteala, mille kohta sobib piltlik ütlemine: ei ole see liha ega kala. Niisugusel tasasel, ent vastuolulisel maal ei ole kerge elada ei aborigeenidel ega tulnukatel. SZ kujutab endast ajaloolist nähtust, mida täna-homme väljaantava seadusandliku aktiga ei tühista. SZ-s elab paratamatult ohtralt marginaalseid inimesi, kes pole suutnud kohaneda ei ühe ega teise poole kultuurinormidega ning kelle käitumine on seetõttu vormitu, nõrgalt reglementeeritud. (lk 42, artikkel ilmus algselt ajakirjas "Poliitika" 1990 nr 8)
* Kui meie kaugete esivanemate nutikaimaks leiutiseks viletsates kliimaoludes püsimajäämiseks oli rehielamu, siis Brežnevi-aegse arenenud sotsialismiga hiilgava kohanemise etaloniks sai asuluse saun. 1970-ndatel muutus saun kohaks, kus oli võimalik korda ajada mistahes eesti asju mistahes rahvaste vahelise sõpruse esindajaga. Asutuse saunapidu koos õlle ja vorstivarrastega oli leiutis, mis lubas eestlastel üleliidulise käsumajanduse rüpes edukalt ellu jääda ja vähemalt 1/10 rahvast elatusmiinimumi ümber siblimisest vabastada. Neist, kes asutuse sauna ei mahtunud, said isikliku saunahüti ehitajad või üliodavas kommunaalsaunas käijad. Igal juhul oli saun vormilt rahvuslik nähtus, mida kõlbas võtta kui identiteedi sümbolit ka sotsialistliku sisu puhul. Saunas oli midagi ürgselt eestilikku, kultuuriliselt järjepidevat. Samas oli saun tõhus paik sotsialismi põhiseaduse "käsi peseb kätt ja sõber peseb selga" edukaks rakendamiseks. (lk 48, artikkel ilmus algselt "Päevalehes" 28. märtsil 1991)
| |||