Naomi Klein: erinevus redaktsioonide vahel

* Nutikamad firmad, kes olid omaks võtnud põhimõtte "brändid, mitte tooted", said kiiresti aru, et lühiajaline ebamugavus, olgu selleks vajadus palgata rohkem naisi või hoolikamalt valida reklaamikampaanias kasutatavat keelt, on madal hind toda hiiglaslikku turuosa arvestades, mida tõotas mitmekesisus. (lk 118)

* Külma sõja järgne võidurõõm ei läinud eriti hästi peale sellistes maades nagu Hiina, kus vastuseis niinimetatud Lääne väärtustele on tänini jäänud poliitiliselt pühaks loosungiks. Seetõttu on mitmed Lääne meediamogulid, kes püüavad nüüd igati oma satelliitidega võita Aasia turgu, tugevasti taganenud varasemast vabadusvõitlejalikust retoorikast ja teevad aktiivselt koostööd diktatuuridega info liikumise piiramiseks. (lk 120)

* Naiste ja kodanikuõiguste liikumiste radikaalsete majanduslike aluste hülgamine ning selle asemel hiljem poliitiliseks korrektsuseks nimetatud eesmärkide ühtesegamine tekitas edukalt tervempõlvkonna aktivisLe, kes tegid kujundi-, mitte aga tegudepoliitikat. Kui sissetungijad kosmosest marssisid vastupanuta meie koolidesse ja kogukondadesse, oli selle põhjuseks osaliselt asjaolu, et sissetungi ajal parajasti moes olnud poliitikamudelid ei võimaldanud meil kuigi edukalt tegelda probleemidega, mis puudutasid mitte esindamist, vaid omandisuhteid. Me analüüsisime liiga agaralt seinale näidatavaid pilte ega pannud tähelegi, et sein on vahepeal maha müüdud. (lk 126)

* Mis seob autorikaitse- ja kaubamärgiseadust isiklike lemmikutega või ärimaailma konsolideerumist sõnavabadusega? Kuid tänapäeval on seosed selgelt näha: mida rohkem firmasid püüab olla üks neist meie peade kohal kõrguvatest brändidest, mille varjus me kõik oma tarbimisvajadused rahuldame, kunsti loome, jah, isegi maju ehitame, seda enam moondub terve avaliku ruumi kontseptsioon. Brändistamata alternatiiv, avalik debatt, kriitika ja tsenseerimata kunst, üldse reaalne valikuvõimalus seisab reaalsetes ja virtuaalsetes brändihoonetes silmitsi uute ja kurjakuulutavate piirangutega. (lk 130)

* Barbie ja Miki-Hiir on miniatuursed brändistamise teerajajad, sest nemad on alati soovinud oma brändile ikka ja jälle uusi laiendusi, ikka ja rohkem mis tahes monopole. Viimasel kümnendil on aga ärimaailmas peaaegu kõik aru saanud, et vajadus pugeda ülistatud tarbekaupade (olgu nendeks mänguasjad, telesaated või tossud) ristreklaamitud maailma ei kao sugugi koos laste väljakasvamisega pudipõlleeast. Suur hulk laupäevahommikuse multifilmiga harjunud lapsi on muutunud laupäevaõhtust klubikülastust normaalseks pidavateks noorukiteks, kes oma ihaluse plastikilma järele täidavad ülitõsiselt irooniliste Hello Kitty seljakottide ning jaapani manga’dest inspireeritud sinise juuksepahmakaga. (lk 143)

* Meie selja taga seisab peaaegu kaks sajandit brändistamise ajalugu, mis on suutnud lõpuks luua omamoodi globaalse popkultuuri morsekoodi. Kuid siin on üks konks: kui ka kood on meile kõigile pähe kulunud, ei ole meil tegelikult lubatud seda kasutada. Brändi lahjendamise eest kaitsmise ettekäändel jõuavad artistid ja aktivistid, kes püüavad võtta brände suhte võrdse "partnerina", järjepidevalt kohtupinki süüdistusega kaubamärgi või autoriõiguse rikkumise, laimu või "brändi halvustamise" eest - kõik süüdistused, mille abil on hõlpus sulgeda bränd õhukindlasse ümbrisse, mis lubab küll meid brändistada, meie ise ei või aga brändi näpuotsagagi puutuda. (lk 171)

* Paljud väidetavad autoriõiguse rikkujad ei püüa müüa sarnast toodet ega pakkuda seda välja tegeliku toote pähe. Brändistamise ekspansiooni edenedes muutuvad aga konkurendiks kõik, kes võtavad ette isegi midagi brändiga nõrgalt seotut, sest ka nõrk seos võib sünergistlikus tulevikus kujutada endast brändi mingit edasiarendust. (lk 171)

* Kunstnikud on alati oma loomingus ümber mõtestanud meie ühist kultuurikeelt ja selles peituvaid vihjeid, kuid kui see ühiskogemus satub esmaallika asemel vahendaja kätte ning ühiskonnas kujutavad endast poliitikutega vähemalt sama võimast jõudu multinatsionaalsed korporatsioonid, on tekkinud uus probleemidering, mis asetab meie ette taas küsimuse sõnavabaduse mõiste aegumisest brändistatud kultuuris. Selles kontekstis tähendab videokunstnikule ettekirjutuse tegemine, et ta ei tohi kasutada vanu autoreklaame, või muusikule laulujuppide kasutamise või nende moondamise keelamine sama mis kitarrimängu keelustamine või kunstnikule punase värvi kasutamise tabuks kuulutamine.

:Selle taga seisab arusaam, et kultuur on midagi tarbijavälist, seda pakub müügiks Virgini Megastore või Toy ‘R’ Us või siis saab seda laenutada Blockbuster Videost. Igatahes ei ole kultuur asi, milles tarbija saaks osaleda või millele tal oleks õigus omapoolselt reageerida. (lk 172-173)

* El Pasost Pekingini, San Franciscost Jakartani, Münchenist Tijuanani lükkavad globaalsed brändid vastutuse tootmise eest alltöövõtjatele: nad lihtsalt ütlevad neile, et tehke see paganama asi valmis ja tehke odavalt, et jääks palju raha, mida kulutada brändistamise peale. Ja tehke see valmis ''tõesti'' odavalt. (lk 187)

* Paljud kodanikuliikumised on püüdnud viimasel kümnendil anda konservatiivide pooldatud majandustrendidele vastupidist suunda, valides ametisse liberaalseid, tööparteilaste või sotsiaaldemokraatide valitsusi, et seejärel jõuda järeldusele, et majanduspoliitikas ei toimu mingeid muudatusi või et see isegi järgib veel selgemini globaalsete korporatsioonide suunavaid piitsahoope. Sajandeid kestnud demokraatlikud reformid, mis olid muutnud valitsuse tegevuse läbipaistvaks, paistsid äkitselt ebaefektiivsed uues olukorras, kus võim on läinud multinatsionaalsete korporatsioonide kätte. Mis kasu on avatud ja aruandekohustuslikust parlamendist, kui suurema osa globaalsest päevakavast panevad kirja korporatsioonid kabinetihämaruses? (lk 313)

* Kui keskkoolid, ülikoolid, ametiühingud, linnavolikogud ja muud riigiametid kehtestavad oma ostude planeerimisele eetilised standardid, viib see korporatsioonidevastase kampaania täiesti uuele tasemele ja annab sellele hoopis teistsuguse mõõtme kui suuresti sümboolne reklaamitamp ja hüpermarketite ees protestimine. (lk 367)

* Konkreetsete multinatsionaalsete korporatsioonide käitumine on lihtsalt nähtus, mis kaasneb ärilt, investeerimiselt ja tootmise väljaviimiselt peaaegu kõik piirangud ja eeltingimused kõrvaldanud globaalse majandussüsteemiga. Kompaniid ajavad äri julmade diktaatoritega, müüvad maha oma tehaseid ja maksavad elamiseks ebapiisavat palka sellepärast, et rahvusvahelised ärireeglid ei sea neile selleks mingeid tõkkeid. Ebavõrdsuse kaotamine vabaturumajanduslikus globaliseerumises tervikuna tundub aga meile, lihtsurelikele üle jõu käiva ülesandena. Samas võib keskendumine Nike'ile või Shellile ning hea õnne korral üheainsagi multinatsionaalse korporatsiooni käitumisele teise suuna andmine avada ukse just sellele keerulisele ja väljakutseid täis poliitilisele areenile. (lk 387)