Elfriede Lender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
9. rida:
* [[Katsikud|Katsikul]] käimise komme oli vist levinud maalt linna "väikebürgerite" sekka, kelle kihti ka minu vanemad kuulusid. Vahe oli ainult selles, et linnakombe kohaselt oli peenem katsikule tulla mitte [[riisipuder|riisipudru]] ja [[pannkook]]idega, vaid kollase safranikringli või [[kook|koogiga]] (sõna [[tort]] oli meie ringkonnas tundmatu, kuulsin seda alles paarkümmend aastat hiljem). Katsikule, see tähendab vastsündinud lapse ema külastama tulid tema lähemad sõbrannad, kuid ainult abielunaised, tüdrukud ja mehed katsikul ei käinud. (lk 12)
* [[Toompea]]l elasid ainult krahvid, parunid ja nende [[kojamehed]], keda aga ei nimetatud selle nimega, vaid hüüti "Hausaufseher" (majaülevaatajad). Nad püüdsid igati oma välimuses, käitumises ja liigutustes sakste "väärikust ja hoiakut" järele aimata. Meie kojamadam pr. Steinberg (neid tituleeriti alati proua ja härra, mina hakkasin hüüdma teda "tante Tembi" ja selleks ta meile siis ka jäi) nägi välja täpselt nagu Ungru krahvinna. Mõlemad kandsid [[must]]a [[tanu]] (Spitzenhaube) ja musta kleiti, nii et esimese pilguga ei saanud ütelda, kes on kes. Pealegi tuletas pr. Steinberg oma meeldiva välimusega ja väärika sirge hoiakuga enam meelde daami kui kojamadamit. Ainult tänaval tundsid ära kojamadameid, sest nad ei kandnud kunagi kübarat nagu "saksad", vaid musta peenest lõngast heegeldatud rätikut (mis meenutas haapsalu rätikut), mõnikord ka siidrätti. (lk 13)
* Meie laste paradiis aga oli lossiaed, koht, kus praegu asub vene [[katedraal]]. Mulle tundub veel praegugi, et nii ilusaid puid ja lilli, nagu "meie" lossiaias, pole ma kusagil näinud. Kui tagasi mõtelda, siis võisid need olla ainult "sirinad" ([[sirel]]id), [[akaatsia]]d ja [[kibuvits]]ad, meie "roosid". Olin üksteist aastat vana, kui aed hävitati. Käisin juba vene
* [[Tuba]] oli küll kaunis avar, kuid õige külm, puid läks palju. Vett toas ei olnud, seda toodi alt. Kuid kõige primitiivsem oli [[käimla]]. See oli tavaline putka, mis ehitatud vastu kaljut (klinti), nii et rippus täielikult üle serva. Ema võrdles seda tabavalt [[pääsukesepesa]]ga: august võis vaadata otse alla 15-20 meetri sügavusse. Mõnikord kangutas [[tuul]] isegi tekli (sõna kaas oli tundmatu) ära; võib ette kujutada, mis tundis inimene, kes oli sunnitud seal istuma. Kord kaebas ema selle ehitise üle, et "kõht külmetamisest haige, tuul oli nii kange alt üles puhumas, et lõi kleidi nagu [[õhupall]]i tuult täis ja viskas mu uksest välja." See võis ju veidi ilustatud olla, kuid minusse see mõjus. Tuli kange himu vaadata, kuidas sealt "õhupall" välja lendab. Võtsin kord ette asja lähemalt järele uurida, läksin ehitise juurde ja püüdsin avada uksehaaki. Tante Tembi juhtus nägema, tõi mu ära, viis ema juurde ja kaebas asja ära. Ema ehmatas, hüüdis: "Oh Jumal, viimati oli veel tekkel pealt ära!" Ja siis tegi ema väga õieti. Viis mind just sinna, kuhu kippusin: "tekkel" oligi ära ja "auk naeratas vastu", ema võttis minust kõvasti ümbert kinni ja käskis alla vaadata. Muidugi ehmusin ja hakkasin karjuma. Sellest peale käisin hoonest kaugelt mööda, vaatasin vahel hirmuga, kuidas tuul ust raputas. (lk 17)
* Kaheaastasena kadunud mul söögiisu ja ma joonud ainult [[piim]]a. Vanemad muutunud rahutuks ja viinud mu arsti juurde, kes kuuldes, et laps nii palju piima saab, leidnud, et "lapse soolikad rasvas", soovitanud anda dessertlusikatäis [[portvein]]i päevas. Ma istunud siis pingil, ühes käes veiniklaas ja teises "juudi matska" või "niknäk" ([[küpsis]]) ja viitnud rahulikult sellega aega, ema aga saanud segamata töötada. (lk 18)
19. rida:
* Peale saianaiste putkade oli Saiakangis veel mõned poed, kus müüdi [[lill]]i, suuremalt jaolt vahatatud paberist [[kunstlill]]i, mida müüdi "bukettidena", "krantsidena" ja ristidena. Vaesemad inimesed ostsid oma matuselilled ja pärjad ikka Saiakangi alt, oli odavam. Kevadeti müüdi seal ka aasalilli, [[roos]]e, [[nelk]]e ja n.ö. uhkemaid lilli seal ei müüdud. (lk 32)
* Vene turul (Viru väljakul) oli ilus valge [[kabel]] "vene jumala" kujudega, nende ees põlesid lambikesed. Ma ei suutnud aru saada, miks inimesed ei tohtinud minna kabelisse, vaid pidid palvetama ja risti ette lööma kabeli ees. Selliseid kabeleid oli mitmel pool. Üks, kus asus väga tume [[jumalaema]] pilt, oli Pika tänava ja Brookusmäe nurgal "Rohelise turu" nime all tuntud platsi ääres. (Seal olevat omal ajal "rohelist" s.t. juurvilja müüdud.) Balti jaama ees olid koguni kaks kabelit. (lk 33)
* Ühel ilusal päeval tuli proua Schröppe minu juurde ja ütles kaunis pahase häälega: "Kogu aeg rääkis sinu ema, et paneb sind Töchterschulesse, aga nüüd tahab panna vene gümnaasiumi. Oleksin ma seda teadnud, oleksin sinuga enam vene keelt õppinud. Kõik teised lähevad Töchterschulesse, ma viin nad ise sinna, kuid sinuga läheb ema." Mina ise ei osanud sellest midagi arvata ja olin täitsa ükskõikne. Kodus seletas siis ema mulle, miks mind vene
* Aga kes meie haritlastest oskas tol ajal hästi oma keelt? Meenub, et Tallinnas ilmuv "Kopikaleht" kord kirjutas, et Kaarli kiriku õpetajal Hurtil olnud uksel kuulutus: "Laupäeval võtan lauale soovijaid paljalt kella 1-2 vastu." (lk 35)
* Juhatajannaks (vahepealne lüli direktori ja õpilaste vahel) oli neli esimest aastat krahvinna Buxhoevden. Ta oli väga vana ja range. Peitsime endid uste taha, et jälgida ta liikumist koridoris, kus ta tihti kõndis, et õpilased talle vastu tulles [[reveranss]]e teeksid. Seda ta saavutas tõepoolest, et need olid ilusad ja korralikud ja ma pole kunagi pärastpoole näinud tütarlapsi nii [[graatsia|graatsilisi]] "knikse" tegemas. Ta käis ka tihti tunde pealt kuulamas. Ikka oli tal [[käsitöö]] sõrmede vahel ja ma aina imestasin, et ta kanged sõrmed nii ilusat pitsi suutsid heegeldada. Tundide ajal avas ta suu ainult selleks, et ütelda neile, kes [[küünarnukk]]e laual hoidsid: "Küünarnukid laualt!" (lk 40)
33. rida:
* Tallinna Linna Vabatahtlikkude Tuletõrjujate Selts oli vanim Vene riigis. Freiwilliger Feuerwehri nime all oli selts tuntud mu lapsepõlve- ja noorpõlveaastail. Seltsi liikmeiks olid suuremalt jaolt sakslased ja saksastunud eestlased; ülemused olid kõik sakslased. Alles hiljem, kui "Teataja" hakkas ilmuma ja linnavalitsusesse tulid eesti soost kodanikud, hakkas seltsiliikmete hulka tekkima eestlasi, kes seltsi lõpuks üle võtsid. (lk 76)
* Oli mehi, kes hakkasid "[[pritsumees]]teks" seepärast, et neid kord maetakse orkestrihelide saatel. Sellised matused, mis olid linnas suursündmuseks ja mitu päeva ette teada, toimusid enamasti pühapäeviti, sest siis olid ju kõik vabad. Juba hommikust peale olid teeäärsed kõnniteed rahvast täis, kes ootasid [[matuserong]]i möödumist. [[Orkester]] mängis uhkesti, mehed sammusid sirgelt, säravad vaskkiivrid peas, nad teadsid ju, et nad on päevakangelased, ja üldpilt oli tõepoolest ilus. (lk 77)
* Mäletan, et olin kolmeteist-viieteistaastane, kui üks proua jutustas emale, mida tütarlaste
* Olin küll viimase poolaasta õpetanud [[pühapäevakool]]is, kuid töö seal oli "armastusetöö", selle eest tasu ei saanud, seega polnud ka vastutus liiga suur. Pühapäevakooli oli asutanud preester Aleksander Grivtsov, et õpetada kirjatähti nendele, kes seda ei oska, nagu ta ise ütles. Kool asus Kloostri tänavas tolleaegse Nikolai gümnaasiumi (hiljem Gustav Adolfi gümnaasium) taga olevas linnaalgkoolis, mille juhatajaks oli Stimm. Töö kestis kl. 1-5. Õpetati peaasjalikult vene keele lugemist, kuid ka [[matemaatika]]t ja [[usuõpetus]]t, viimast õpetas preester ise. Kuna kool oli tasuta ja eestlane õppimishimuline, siis oli ka õpilasi palju. Õpilased töötasid suure innuga ja kuna nad tegelikult kõik oskasid lugeda, siis ei teinud neile venekeelsete tähtede äraõppimine raskusi. Preester Grivtsov oli selle üle väga imestanud. Ta olnud arvamisel, et siinne lihtrahvas on niisama kirjaoskamatu nagu Venemaal. (lk 103)
* Nikolai Kann astus sirgelt ja uhkelt üle läve, tõmbas energiliselt palitu seljast, astus saali ja sirutas emale kohe parema käe vastu. Mul sähvas südamest läbi, et mu ema pani rõhku kõikidele väliskommetele. Noor, äsja ülikooli lõpetanud mees sirutab esimesena käe elatanud prouale! Kartsin, et [[aukartus]], mis emal [[ülikooliharidus]]e vastu oli, võib sellise ülesastumise puhul kõikuma lüüa just eesti soost meeste suhtes. See oli mulle valus, ma ei tundnud ennast enam selle ümbruse liikmena, kus ma seni olin olnud, mul oli tahe olla eestlane, olgugi et mul polnud selliseid tuttavaid, välja arvatud kolleeg Muikmann, kes oleks mulle võinud võimaldada uut ümbruskonda. Nende väheste eesti haritlaste järgi, kellega olin tutvunud, sain otsustada, et nad sisult olid palju tõsisemad ja rikkamad kui nii mõnigi ainult kasvatuse saanud isik, kuid nende kombed tekitasid sageli arvamise, et eestlane pole [[haritlane]]. (lk 114)
51. rida:
* Hiljem, Vabariigi ajal, oli Konstantin Päts muutnud oma arvamist ja vaateid naise kohta, ta näis olevat veendunud, et on olemas ka naisi, kes ühes meestega võivad töötada ja võistelda igas töös ja igal alal. Mu isiklik arvamine on, et selles suhtes etendas suurt osa ta vennanaine [[Johanna Päts|Johanna]], meie tuntud naistegelane. Konstantin Päts austas teda väga, ta tsiteeris sagedasti ka mulle Johanna arvamist ja ütlusi. (lk 177)
* Konstantin Päts oli kergesti [[vaimustus|vaimustuv]] mõnest mõttest, ja kui [[illusioon]]id purustati, tekkis ta näole lapselik süütupettunud kurb ilme. Mul on elavalt silmade ees järgmine pilt: Pätside perekond oli meil talus külas. Jalutasime väljas, käisime ka karjalaudas. Konstantin Päts oli enesele äsja ehitanud uue toreda lauda, millest ta ise oli vaimustuses ja hakkas seda kirjeldama. Järsku katkestas mu abikaasa ta jutu vahelehüüdega: "Mis sa veel seletad! Paned sajad tuhanded loomade elamule, ise aga elad onnis. Kas see kellegi riigivanema maja, mis sul on? Sul on kohustusi välismaalaste vastu, pole aga õiget tubagi, kus neid vastu võtta!" Pätsi vaimustatud ilme kadus, ta lõi silmad maha, suunurgad lõdvenesid, ta vaikis ja sorkis tasakesi kepiotsaga liivas. Tundsin talle nii kaasa, et hakkasin oma abikaasat noomima, et ta meie külalise vaimustusele nii ränga hoobi andis. Konstantin Päts aga ütles mõneajalise vaikimise järel: "Sul on õigus." Ja ta tuju oli jälle hea. (lk 178-179)
* Hiljem sain ka teada ühe põhjuse, miks paljud, kes kevadel soovisid oma lapsi tuua minu kooli, olid mulle truudust murdnud. See oli minu [[noorus]], vanemad löönud kõhklema, kas ma oma ülesandega toime tulen. Sain nendest ka aru, ma olin nendele tundmatu, mu välimus laskis mind paista veel nooremana kui ma tegelikult olin. Juba kevadel olin saanud mõnelt emalt tähendusi oma nooruse kohta. Ja kuna ma sellega rahul polnud, otsustasin oma välimust "parandada". Tellisin endale vene ajakirjas "Niva" ilmunud moepildi järgi musta vormikleidi "keskealisele daamile". Ka hakkasin
* [[Kuberner]] saabus [kooli avaaktusele] ja kohe algas "moleben", s.t. [[jumalateenistus]] vene [[õigeusk|õigeusu]] kombe kohaselt. Selle ilustamiseks olin palganud ühelt vene kirikult koori. Teenis preester Aleksander Grivtsov, ta oli minu vana tuttav ja teadsin, et ta pole maruvenelane. Kui teenistus lõppenud ja diakon käe veekausi järele välja sirutas, et õnnistada hoonet ja selles olevaid isikuid, olin veidi ehmunud. Toiming on ühenduses
* Pärast [[1905. aasta revolutsioon|1905. aastat]] oli moes arutada
* Gümnaasiumi avades ei kavatsenud ma õpilaste vormiriietust sisse seada, ei soovinud seda ka vanemad. Oli mingi tungiv soov erineda kõigest, mis oli "kroonu". /---/ Siis hakkas ka osa lastevanemaid pooldama
* V[oldemar]. Päts oli ümbritsetud õpetajaist ja õpilasist ning jagas nendele seletusi ja õpetusi, kuidas käituda
* Eriti rasked olid esimesed sammud [linnapea abikaasana], kus ma ainukese eestlasena pidin ilmuma tundmatusse ringkonda, mis koosnes peamiselt vene kõrgemate
* Linnas oli kaunike kogu suuremaid ja väiksemaid ärisid, kuid ühelgi polnud valget
* Umbes [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] algul muretseti nimelt kubernerile [[auto]]. Proua oli ilma mehe teadmata saatnud autojuhi turult
* Unustamata mulje jättis ka
==Välislingid==
| |||