Muriel Barbery: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
2. rida:
'''Muriel Barbery''' (sündinud 28. mail 1969 Casablancas) on prantsuse kirjanik ja filosoofiaõppejõud. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Siili elegants" ja "Haldjate elu".
 
=="Siili elegants"==
Originaal: ''L'Élégance du hérisson'' (2006). Tsitaadid väljaandest: Muriel Barbery, "Siili elegants". Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2012.
 
* [Renée:] Et saada aru [[Marx]]ist ja sellest, miks tal õigus ei ole, tuleb lugeda "[[Saksa ideoloogiatideoloogia]]t". See on antropoloogiline [[vundament]], millele on hiljem ehitatud kõik üleskutsed uue [[maailm]]a ehitamiseks ja mille külge on kruvitud üks peamine veendumus: [[iha]]ldamine viib inimese hukatusse, tal oleks õigem piirduda oma [[vajadus]]tega. Maailmas, kus ihade hybris’ele on päitsed pähe pandud, saab sündida uus ühiskonnakorraldus, mis on pestud puhtaks laostavatest võitlustest, rõhumistest ja [[hierarhia]]test. (lk 7)
* [Renée:] Nagu alati, päästis mind inimolendi võimetus uskuda midagi, mis võiks tema pisikeste vaimsete [[harjumus]]te raamid vastu taevast põrutada. [[Majahoidja]] ei loe "Saksa ideoloogiat", seega ei saa ta kuidagi tsiteerida üheteistkümnendat teesi [[Feuerbach]]i kohta. (lk 7)
* [Renée:] Et ma olen harva kena, ehkki alati [[viisakus|viisakas]], siis ei meeldi ma inimestele eriti, kuid ometi mind sallitakse, kuna ma vastan nii hästi sellele, mida ühiskondlikud uskumused on majahoidja [[paradigma]]sse koondanud - olen üks neid [[hammasratas|hammasrattaid]], mis hoiab liikumises suurt [[illusioon]]i, mille kohaselt elul on kerge vaevaga dešifreeritav [[elu mõte|mõte]]. (lk 9)
28. rida:
* [Paloma:] Algusest peale on minu ja Colombe’i vahel [[sõda]] käinud, sest Colombe'i arvates on elu pidev [[võitlus]], kus tuleb teine hävitavalt võita. Ta ei tunne ennast turvaliselt, kui pole oma vastast laiaks litsunud ja tema territooriumi võimalikult väikeseks kokku surunud. Maailm, milles jätkub ruumi ka teistele, on tema totakate sõjardikriteeriumide järgi ohtlik maailm. Samas on tal neid vaja, sest nad peavad täitma ühe väikese, aga äärmiselt olulise [[ülesanne|ülesande]]: keegi peab tema [[üleolek]]ut ju ka tunnistama. (lk 71)
* [Renée:] ... me kõik oleme oma saatuse [[vang]]id, saatusele tuleb näkku vaadata, selle eest pole mingit pääsu ja elu [[epiloog]]is peab igaüks olema see, kes ta oma sügavamas sisemuses on alati olnud, ükskõik mis illusioone ta on vahepeal võinud hellitada. (lk 77)
* [Renée:] Teerituaal, see samade liigutuste ja samasuguse maitsmise täpne kordamine, mis avab juurdepääsu lihtsatele, ehedatele ja peentele aistingutele[[aisting]]utele, annab igaühele võimaluse saada vähese vaevaga maitseülikuks, sest [[tee (jook)|tee]] on nii rikaste kui vaeste jook ning teerituaal, niisiis, erakordselt väärtuslik, sest toob meie eluabsurdi tükikese harmoonilist [[rahu]]. Jah, [[universum]] kaldub tühjuse poole, kadunud hinged nutavad taga [[ilu]], meid ümbritseb [[mõttetus]]. Joogem siis tassike teed. [[Vaikus]] võtab maad, õuest kostab tuulekohin, sügislehed sahisevad ja lendlevad õhus, kass magab soojas [[valgusesvalgus]]es. Ja igas sõõmus õilistub [[aeg]]. (lk 78)
* [Paloma:] Kui [[prantslased]] tahavad traditsioonilisest "ampiirstiilist" ühes kõigi selle bordoopunaste kangaste ja kuldsete kulinatega loobuda, siis lähevad nad välja haiglastiili peale. Istutakse Le Corbusier’ disainitud [[tool]]idel (või "Corbu" toolidel, nagu ema ütleb), süüakse nõukogude bürokraatiat meenutavatelt geomeetriliste vormidega [[taldrik]]utelt ja tualetis kuivatatakse käsi [[rätik]]utesse, mis on nii õhukesed, et ei kuivata mitte midagi. (lk 81)
* [Renée:] Lükkan kasseti sisse ja rüüpan jasmiiniteed. Vahetevahel kerin filmi[[film]]i tagasi, kasutades seda ilmalikku [[roosikrants]]i, mida nimetatakse puldiks. (lk 86)
* [Paloma:] Maailmas on kõik kompensatsiooni küsimus. Kui [[tempo]] on aeglasem, siis tuleb kõvemini lükata. (lk 88)
* [Renée:] Antoine Pallières vaatas mind sellise näoga, nagu ei usuks oma silmi. Aga kuna ta on koolitatud arvama, et juhtub see, mis juhtuma peab, nii nagu rikkad on üleüldse veendunud, et nende elu kulgeb mööda taevast vagu, mille [[raha]] võim neile iseenesest ette ajab, otsustas ta mind uskuma jääda. Inimese võime iseendaga manipuleerida, et tema uskumuste[[uskumus]]te vundament kõikuma ei lööks, on imeline nähtus. (lk 94)
* [Renée:] Saatuse soosingul on oma [[hind]]. Nende jaoks, kellele elu näitab oma helgemat [[pale]]t, on [[rangus]] [[ilu]] küsimustes vastuvaidlematu nõue. [[Keel]], see [[inimkond|inimkonna]] suur rikkus, ja keele kasutus, mille [[ühiskond]] ja selles elavad indiviidid on välja töötanud, on pühad. Et need ajajooksul arenevad, muutuvad, ununevad ja uuesti sünnivad - kusjuures mõnikord aitab nende [[reegel|reeglitest]] üleastumine luua uusi rikkusi ei muuda midagi tõsiasjas, et nendega mängimiseks ja nende muutmiseks peab olema neile eelnevalt vannutud tingimusteta [[truudus]]t. Ühiskonna väljavalitutel, keda saatus säästab vaestele osaks saavast orjatööst, on kohustus keele ilu imetleda ja austada. (lk 95-96)
* [Paloma:] ''Go'' on, jah, lauamäng, kus kaks vastast mängivad teineteise vastu mustade ja valgete nuppudega, aga muidu on ''go'' ja [[male]] nagu [[öö]] ja [[päev]]. Males tuleb tappa, et mäng võita. ''Go''’s tuleb [[ehitamine|ehitada]], et elada. (lk 98-99)