Õnn: erinevus redaktsioonide vahel

* Vaata, ma olen pidanud rasket võitlust oma eluõnne pärast. Olen lõpuks leidnud, et on olemas näiline, petlik õnn, või õigemini rahuldustunne. [[Nüüd]] olen maitsnud tõelist õnne. See õnn on siin: omal [[riik|maa]]l, oma taeva all, oma rahva juures ja oma vere ligidal. (lk 236)

** [[Oskar Lõvi]], "Kolm naist. Alma", Tallinn: Varrak, 2005, lk 236

 

* 17. Õnnelike inimeste mõõdukus tuleb [[rahu]]st, mida hea elujärg annab nende meelele.

* 18. [[Mõõdukus]] on kartus langeda [[kadedus|kadestuse]] ja [[põlgus]]e alla, mida teenivad need, kes joobuvad oma õnnest; see on meie vaimujõu asjatu [[upsakus]]; ja lõpuks on inimeste mõõdukus oma kõrgeimas ülenduses soov näida suuremana oma õnnest.

** [[François de La Rochefoucauld]], "Maksiimid", tlk [[Aleksander Aspel]], rmt "Valik prantsuse esseid", 1938

 

* Õnn? Just selle [[sõna]] poole olen ma elu jooksul aeg-ajalt pöördunud, seda vaadelnud, kuid ta on mu käes alati laiali valgunud.

* Ma ei saa öelda, et ma oleksin õnnelik inimene. Vist on [[skorpion]] üldse sellise loomuga, et ta ei oska olla väga õnnelik. Isegi kui ma olen õnnelik - on selliseid perioode olnud, kus ma olen tundnud, et nüüd on kõik hästi -, olen hakanud kartma, et küllap varsti tuleb üks halb periood, ja nii see ka on. Kui läheb halvasti, saan ma alati endaga ise hakkama, mul on elus olnud suuri [[kaotus]]i ja [[pettumus|pettumisi]], ja ma saan neist ise üle. Kõige vähem sallin südamepuistamisi.

:Ma olen hetketi õnnelik ja ma arvangi, et inimene peaks olema siis õnnelik, kui tal on õnnelikud hetked. Terve elu ei saa kunagi olla õnnelik, elu lõpeb alati õnnetult, elu lõpeb ju [[surm]]aga.

 

 

==Draama==