Ruth Benedict: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
43. rida:
* Inimene, keda tema aja ja koha standardid ei toeta ning kes seetõttu on paljalt naeruvääristamise tuulte kätte jäetud, on Euroopa kirjanduses unustamatult üles joonistatud Don Quijote kujus. Cervantes võttis ikka veel abstraktselt austatud traditsiooni ja .suunas sellele muutunud praktiliste standardite rambivalguse ning tema vaesest vanast mehest, ühe teise põlvkonna romantilise rüütellikkuse ortodokssest toetajast sai kohtlane tegelane. Tuuleveskid, millega Don Quijote piigivõitlust pidas, olid olnud äsja kadunud maailma tõsised vastased, aga nendega piigivõitluse pidamine ajal, mil maailm neid enam tõsiselt ei võtnud, oli jampsimine. Ta armastas oma Dulcinead rüütellikkuse parimate traditsioonide kohaselt, aga selleks hetkeks oli moes juba armastuse teistsugune versioon ning tema kirglikkust loeti hullumeelsuseks. (lk 290)
* Aga meie tsivilisatsioon peab tegelema erinevate kultuuriliste standarditega, millest ühed meie silme all looja lähevad, samas kui uued juba horisondi tagant esile tõusevad. Me peame olema valmis arvestama muutuvate normaalsustega ning seda isegi juhul, kui küsimus on moraalis, milles meid üles kasvatati. Just nii nagu eetiliste probleemidega tegelemisel me oleme ebasoodsas olukorras seni, kuni me hoiame kinni absoluutsest moraali definitsioonist, nii me oleme ka inimühiskonnaga tegelemisel ebasoodsas olukorras nii kaua, kui me loeme oma lokaalsed normaalsused eksistentsi vältimatuteks paratamatusteks. (lk 291)
* Sest on ju ilmselge, et mõne traditsioonilise asjakorralduse eest tuleb maksta vägagi kõrget hinda, kuna need põhjustavad hulgaliselt inimlikku kannatust ja pettumust. Kui need
* Traditsioon on niisama neurootiline nagu iga patsient; ülemäärane hirm, mis traditsioonil oma juhuslikest standarditest hälbimise ees on, vastab kõikidele tavalistele psühhopaatia definitsioonidele. See hirm ei sõltu nende piiride ulatusest, mille raames on üldiste reeglite järgimine ühiskondliku heaolu jaoks hädavajalik. Mõnes kultuuris lubatakse üksikisikule palju rohkem hälbimist kui meie omas ning pole võimalik näidata, et niisugused kultuurid selle eripära tõttu kannataksid. On tõenäoline, et tuleviku ühiskonnakorrad arendavad seda individuaalsete erinevuste sallimist ja soodustamist tunduvalt kaugemale, kui ükskõik millised neist kultuuridest, millega meil kogemusi on. (lk 292-293)
* Kaheksateistkümnenda sajandi Uus-Inglismaa puritaanlikud vaimulikud olid ilmselt viimased inimesed, keda kolooniate tolleaegne avalik arvamus psühhopaatiliseks pidas. Nad rakendasid nii täielikku intellektuaalset ja emotsionaalset diktatuuri, mida on võimaldatud vaid vähestele mõjukatele rühmadele ükskõik millises kultuuris. Nad olid Jumala hääl. Ja ometi võib tänapäevase vaatleja seisukohalt öelda, et puritaanliku Uus-Inglismaa psühho- neurootikud olid just nemad ning mitte need segaduses ja piinatud naised, keda nad nõidadena surma mõistsid. (lk 296)
| |||