Usaldus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
{{toimeta}}
[[Pilt:Twilight_Confidences_by_Cecilia_Beaux.jpg|pisi|Cecilia Beaux, "Usaldus videvikus" (1888)]]
==Proosa==
* [[Ülemleitnant]] Lukáš oli kõduneva [[Austria]] keisririigi tüüpiline tegevväe[[ohvitser]]. [[kadett|Kadeti]]kool oli kasvatanud temast kahepaikse inimese. [[Seltskond|Seltskonnas]] rääkis ta [[saksa keel]]t, kirjutas saksa keeles, kuid luges [[tšehhi keel|tšehhi]] raamatuid, ja kui oli [[õpetaja]]ks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult [[tšehhid]], ütles ta neile usaldavalt: "Jäägem tšehhideks, ainult et keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh." Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks [[vandeselts]]iks, millest on parem end eemale hoida. (lk 177)
** [[Jaroslav Hašek]], "[[Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil]]", tlk Lembit Remmelgas, 1975
* Esimest korda elus tundis ta niisugust kurbust. Muidu, ennemalt, kui teda mingi asi piinas, läks ta ema juurde ja rääkis sellele südame pealt ära, leidis siis kohe trööstija tal oli kergem. Aga mis pidi ta nüüd emale kõnelema? Ei võinud taju ometi kohe niisama heast peast ema juurde minna ja oma häda kaevata, nagu see tõesti oli. Valetama pidi ta. Ja trööstivad sõnad, mis ema selle vale peale oleks ütelnud, ei võinud ju aidata. Kes troosti tahab saada, peab kurbuse õige põhjuse teisele usaldama. Teisiti ei saa. Amo jäi tummaks ja kannatas üksi oma hingepiina.
** [[Oskar Luts]], "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 25
==Vanasõnad==
| |||