Dorothy L. Sayers: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
58. rida:
* "Vaadake," ütles Wimsey, tehes peatuse, et silmitseda lähemalt imetillukest lahtist niidiotsa pükste vasakul säärel, "kui rõivastel leidub tolmu, võime saada mingi aimduse — mis näitaks meile, kus kindral öö veetis. Kui me — võtame üsna ebatõenäolise näite — leiaksime hulga [[saepuru]], võiksime oletada, et ta külastas [[puusepp]]a. Kuivanud leht aga annaks tunnistust aiast või pargist või millestki sellisest. [[Ämblikuvõrk]] võiks tähendada veinikeldrit või... või aiakuuri... ja nii edasi. Kas saate aru?"
:"Jah, milord," ütles Woodward üsna kahtlevalt. (lk 49)
* [Keemik James Lubbock:] "Arvestades seda, kui lahkesti me [[kriminaalprotsess]]ide käigus üldsust informeerime, et kahest või kolmest [[arseen]]iterast piisab ükskõik kui vintske vastumeelse isiku edukaks kõrvaldamiseks, on päris üllatav, kui pillavalt inimesed [[mürk]]idega ringi käivad. Mitte ei võta õppust. Iga [[jooksupoiss]], kes oleks niisama asjatundmatu nagu keskmine [[mõrvar]], saaks oma töökohas jalaga tagumikku." (lk 54)
* Tema esimene mõte oli minna Finsbury parki George Fentimani juurde. Talle meenus aga õigel ajal, et Sheila pole veel töölt koju jõudnud — Sheila töötas [[kassiir]]ina ühes peenes kondiitriäris — ning ta mõistis jõukatele inimestele harva omase [[ettenägelikkus]]ega, et kui ta liiga vara kohale jõuab, palutakse teda õhtusöögile ning kuna [[õhtusöök]] on seal peres väga napp, siis Sheila muretseks ja George pahandaks. Seega astus ta sisse ühte oma arvukatest klubidest ning valis väga hästi valmistatud ''sole Colbert''<nowiki>'</nowiki>i, pudeli ''Liebfraumilch''<nowiki>'</nowiki>i, õunašarloti ja järelroaks kerge hõrgutise ning kõige lõpuks musta kohvi ja haruldast vana brändit — see oli lihtne ja kosutav söömaaeg, mille ta lõpetas hiilgavas tujus. (lk 56-57)
* "Sel naisel on ehtne kanapea. Ei — ära sina mine, Sheila... ma ei taha, et sa [[kivisüsi|sütt]] tassiksid."
116. rida:
:"Aga te leiate, et hoopis teie [[mõistus]] on määrav. Tema tunneb selle üle suurt [[uhkus]]t. Ja teie avastate, et mees on usaldusväärne ja hell ning kooselu laabub päris hästi." (lk 218—219)
* [Peter Wimsey Ann Dorlandile:] "Tänu jumalale! Ma mõtlesin, et te kavatsete käituda [[üllus|üllalt]], ennastohverdavalt ja tüütult. Teate küll. Nagu need, kelle üllaid motiive esimeses peatükis vääriti mõistetakse ning kes mässivad kümneid inimesi oma armetutesse [[intriig]]idesse, kuni perekonna advokaat kõik raskused kaks lehekülge enne lõppu lahendab." (lk 220)
* [Doktor Penberthy:] "Teate, see oli kole lihtne... see ongi kõige kuratlikum. Vanamees tuli ise kohale ja andis ennast minu kätesse. Ütles ühe hingetõmbega, et mul pole vähimatki väljavaadet seda raha saada ja teise hingetõmbega küsis rohtu. Mul tuli [[ravim]] ainult kahte kapslisse panna ja öelda, et ta need kell seitse sisse võtaks. Ta pani kapslid oma [[prillitoos]]i, et ta neid mingil juhul ära ei unustaks. Ei jäänud isegi ühtki pabeririba, mis mind reeta oleks saanud. Ja järgmisel päeval tuli mul ainult uus rohi muretseda ja pudel täis panna. Ma annan teile selle [[apteeker|apteekri]] aadressi, kes mulle digitaliini müüs. Lihtne... see oli naeruväärne... inimesed annavad meie kätte niisuguse võimu..."
* [Kolonel Marchbanks:] "Ma mõtlen mõnikord, lord Peter, et mõnele noorele mehele on sõda halvasti mõjunud. Aga muidugi pole nad kõik väljaõppinud sõdurid ja seal on suur vahe. Seda olen ma küll tähele pannud, et [[autunne]] pole enam see, mis ta oli minu poisipõlves. Siis ei leitud inimestele nii palju vabandusi: teatud asju tehti ja teatud asju ei tehtud. Tänapäeva mehed — ja pean kahjuks ütlema, ka naised — lubavad endale käitumist, mis on minule täiesti arusaamatu. Ma saan aru, kui inimene sooritab mõrva vihahoos — aga [[mürgitamine]] — ja siis asetada hea ja kombeline tütarlaps säärasesse kahtlasesse olukorda — ei! Sellest ma küll aru ei saa." (lk 227)
* Nad läksid [[baar]]i, mida hakati just ööseks sulgema. Seal oli veel mitu meest, kes arutasid oma plaane [[jõul]]udeks.