Mantel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
'''Mantel''' ehk palitu on pikemat sorti rõivaese, mida kantakse ülerõivana teiste riiete peal.
==Piibel==
* Ja [[sõdur]]id punusid [[kibuvits]]test [[pärg|pärja]] ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga
:3 ning tulid tema juurde ja ütlesid: "Tervist, juutide [[kuningas]]!" ja andsid talle [[kõrvakiil]]e.
* [[Johannese evangeelium]], 19:2-3
==Proosa==
* Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa [[asi|asju]] siin [[maailm]]as paistavad üksnes välimuse poolest silma, oli ka mõõgarihm [[kuld]]ne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose [[nohu]] põhjus ja mantli vajalikkus. (lk 40)
* "Mul oli väga lai mantel seljas," ütles Aramis.
16. rida:
:"Mul oli suur [[kübar]]," ütles Aramis.
:"Oh issand!" hüüdis Porthos. "Nõuab [[teoloogia]] alles ettevaatust!" (lk 93)
* [[Pentti Saarikoski|Penttit]] on üldse raske mingis kindlas ametis ette kujutada, [[parlament|parlamendis]] veelgi raskem, kuigi ta sinna omal tahtel kandideeris.
:Koolipõlves oli ta olnud linnahallis [[uksehoidja]]. See sobis talle, sest ta võis suure osa ajast puuris istuda ja lugeda. Aga kui Pentti Holappa sokutas ta noore mehena reklaamiagentuuri, kust ise lahkumas oli, kestis töösuhe täpselt ühe päeva. Pentti oli [[riidehoid|riidehoius]] tähele pannud, kui vilets oli tema mantel kõikide teiste mantlite kõrval. Järgmisel päeval ta enam ei tulnud. Nii ta igatahes ise rääkis, tema oli [[Gogol]]it lugenud mees. (lk 106)
* [[Tuula-Liina Varis]], "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk [[Piret Saluri]], 2012
* Hohenschwangau [[loss]]i juurde viiva tee ääres kasvas sel ajal põline [[tamm]], mille kaharad oksad mehe [[pea]] kõrguselt kaugele üle [[tee]] ulatusid. Kui Konradin sinna lähedale jõudis, ehmus ta [[hobune]] ühest langevast [[kivi]]st ja muutus nii tuliseks, et kui hertsog poleks õigel ajal ennast vastu hobuse [[kael]]a surunud, oleks ta käsi võinud käia niisama halvasti kui omal ajal Absalonil, kuningas Taaveti vallatul pojal. Nüüd jäi ainult ta lehviva mantli hõlm tamme oksa külge kinni, mis äparduse tagajärjel Konradin pidi pidi astuma oma ema ette katkise mantliga.▼
** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", IV peatükk "Mantel"▼
* Aga talle oleks suureks toeks, kui talle lubataks kanda nende [[riided|riideid]], seda auväärset [[must]]a mantlit, mis oli talle [[tuhat]] korda armsam kui mõrsjarüü.▼
:"Kas sa ei tea, et seda mantlit keegi muu kõrgelt ei hinda, kui kõige vaesemad ja viletsamad kogu [[linn]]as?" küsis üks õdedest.▼
:"Vaesed ja viletsad on Kristusele kõige lähemal," vastas Katarina. (lk 84)▼
* Lõpuks ometi oli ta jõudnud varjupaika, kuhu ta aastaid oli igatsenud, varjupaika, kuhu keegi väljaspoolt ei võinud sisse tungida ja teda sealt välja kiskuda. Must mantel, mida ta armastava käega silitas, oli nagu rüütli [[raudrüü]] — sellelt põrkasid kõik maailma nooled tagasi. Ometi kord võis ta segamatult viibida selle juures, keda ta juba lapsena oli endale peigmeheks valinud. ▼
* [[Karl Ristikivi]], "[[Mõrsjalinik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 88 ▼
* [Faber:] Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit. Kuna aus ja vaene mees armutult ukse taha jäetakse, kuigi igaühele on teada, et seesama kärbinahkades lurjus vaese mehe viimse varanduse röövis. ▼
** Karl Ristikivi, "[[Nõiduse õpilane]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1967, lk 133▼
==Luule==
:Käid vilistes alla veel [[tänav]]aid valgeid,
41. rida ⟶ 60. rida:
[[tahtmine]] ega [[tahtetus]]. Olen su [[külaline]].
</poem>
* [[Juhan Viiding]], "Keeran ennast näoga vastu ennast", ilmunud ajakirjas Looming 1980. aastal
▲* Hohenschwangau [[loss]]i juurde viiva tee ääres kasvas sel ajal põline [[tamm]], mille kaharad oksad mehe [[pea]] kõrguselt kaugele üle [[tee]] ulatusid. Kui Konradin sinna lähedale jõudis, ehmus ta [[hobune]] ühest langevast [[kivi]]st ja muutus nii tuliseks, et kui hertsog poleks õigel ajal ennast vastu hobuse [[kael]]a surunud, oleks ta käsi võinud käia niisama halvasti kui omal ajal Absalonil, kuningas Taaveti vallatul pojal. Nüüd jäi ainult ta lehviva mantli hõlm tamme oksa külge kinni, mis äparduse tagajärjel Konradin pidi pidi astuma oma ema ette katkise mantliga.
▲** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", IV peatükk "Mantel"
▲* Aga talle oleks suureks toeks, kui talle lubataks kanda nende [[riided|riideid]], seda auväärset [[must]]a mantlit, mis oli talle [[tuhat]] korda armsam kui mõrsjarüü.
▲:"Kas sa ei tea, et seda mantlit keegi muu kõrgelt ei hinda, kui kõige vaesemad ja viletsamad kogu [[linn]]as?" küsis üks õdedest.
▲:"Vaesed ja viletsad on Kristusele kõige lähemal," vastas Katarina. (lk 84)
▲* Lõpuks ometi oli ta jõudnud varjupaika, kuhu ta aastaid oli igatsenud, varjupaika, kuhu keegi väljaspoolt ei võinud sisse tungida ja teda sealt välja kiskuda. Must mantel, mida ta armastava käega silitas, oli nagu rüütli raudrüü — sellelt põrkasid kõik maailma nooled tagasi. Ometi kord võis ta segamatult viibida selle juures, keda ta juba lapsena oli endale peigmeheks valinud.
▲* Karl Ristikivi, "[[Mõrsjalinik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 88
▲* [Faber:] Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit. Kuna aus ja vaene mees armutult ukse taha jäetakse, kuigi igaühele on teada, et seesama kärbinahkades lurjus vaese mehe viimse varanduse röövis.
▲** Karl Ristikivi, "[[Nõiduse õpilane]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1967, lk 133
| |||