Peipsi järv: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
4. rida:
'''Peipsi järv''' on üks suur lahmakas vett [[Eesti]] ja [[Venemaa]] piiri peal.
 
==Proosa==
* Kuule! Mis see isevärki tume mühin on, mis kostab nagu määratu [[lind|linnuparvede]] tiibade sahin? Aga palju tõelisem, sügavam — ah, nii armas, nii igatsust äratav! See on, mida kahvatu [[laps]]e [[silm]]ad enne väljast otsisid, see on — Peipsi kohisemine! See on, mis vaese lapse palged kahvatuks kohab — seda, ah! tahaks ta kord ligidalt näha! Ah — ei või! Paks läbitungimata [[mets]] varjab [[järv]]e ta silma eest ära. Ta ei teagi, mis asi järv on: [[ema]] ütleb, [[mets]]a taga on suur [[vesi]] ja see võib nii imelikult kohada. Tõesti peab ta suur, vägev asi olema, see suur vesi. Kui Villu silm vahel pisarail märg on, kui tal särki ei ole, et loigu peale minna, mõtleb ta selle kohina peale ja veel enam pisaraid tuleb silma. Aga selle järele läheb [[süda]] nii kergeks ja Villu naeratab koguni… Siis on nii imeline-hea, ja kui [[päev]] soe, nagu [[suvi|suvel]], istub Villem suure [[kivi]] otsa, ajab [[hobune|hobust]] ja huikab, et mets vastu kajab… See järv, see järv, kui seda kord näeks?
* Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida [[kirves]] ikka harvemaks teeb, ta [[kõrv]]u ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna [[tuul]] ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
:"Kui seda metsa ees ei oleks!..."
** [[Juhan Liiv]], "[[Vari (Liiv)|Vari]]" (1894)
 
 
* Kui kesktalvel [[külm]] õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Ta tummast, [[jää]] kütke all vaikivast põuest kõlavad suurtüki-sarnased paugud ja mõõtmata lumelagedal tulevad [[sinine|sinised]] viirud nähtavale — sinav vesi paistab rannas olevale vaatajale silma, esiti lai kraavisarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob viimaks kui sinine niit, kui juuksekarv halli taevalaotuse sisse ära. Need on praod, mis külm jää sisse on sünnitanud. Imestades jääb võõras vaataja lõikavast külmast hoolimata silmapilguks järvede järve kaldale seisma.
13. rida ⟶ 15. rida:
:Häda sellele, kes niisugusel ööl noodale läks, või veel enam sellele, kes sarnasel ajal ülereisi ette võttis!
** Juhan Liiv, "Peipsi peal" (1892)
 
 
* Vaevalt sai [[leping]] sõlmitud, kui Eestisse hakkas saabuma massiliselt punaväge. Üle [[piir]]i tuli neid sellisel hulgal, et [[piiritulbad]] litsuti kõveraks ning Peipsi järves tallati [[kala]]d surnuks. Lisaks loobiti nii öösel kui päeval Vene lennukitest alla [[langevarjur]]eid; need kukkusid, kuhu juhtus, tihtipeale viljapõllule, ning püherdasid [[rukis|rukki]] põhuks. Meri uhtus [[venelased|venelasi]] kaldale, jõed kubisesid nõukogude soldatitest. Nad triivisid kusagile [[pilliroog]]u ja jäid sinna pidama, et vajaduse korral kurja teha ning rahulikku rahvast rünnata. (lk 37)
** [[Andrus Kivirähk]], "[[Ivan Orava mälestused]] ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008
 
==Välislingid==