Jaan Undusk: erinevus redaktsioonide vahel

'''Jaan Undusk''' (sündinud 14. novembril 1958) on eesti kirjanik ja kirjandusteadlane, Eesti Teaduste Akadeemia liige.

 

* Eesti maailmakirjandus on [[paradoks]], teravam paradoks kui eesti maailmamuusika või eesti maailmakunst, aga paradoks, nagu teada, on juba ebakonventsionaalse tõeväärtusega [[lause]]. Selle paradoksi püsimisest sõltub oluliselt eestluse elujõud euroopaliku nähtusena. Väljast vaadates annab see [[eesti kirjandus]]ele heroilisi jooni, seesmiselt võimendab tema absurditaju. XX sajandi eesti kirjanduse püüdlused ongi paradoksaalsed, absurdsed ja heroilised — olenevalt sellest, kas sõnastada järeldus loogiliselt, fenomenoloogiliselt või eetiliselt.

* Kui võtta XX sajandi eesti kirjandus tema erijoontes väga esseistlike klambrite vahele, siis võiks ju öelda, et see hakkas pihta [[Gustav Suits]]u [[manifest]]iga "Noorte püüded" (1905), mis sõnastaski tegelikult eesti maailmakirjanduse/eurokirjanduse kui uue sihi („Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!"), ja jõudis tipule ning sai otsa Emil Tode [[romaan]]iga "Piiririik" (1993), fenomenaalse [[tekst]]iga eesti kirjandusloos, mis sisestus eesti kirjandusest euro/maailmakirjandusse otse ja ilma vaheastmeteta, originaali ilmumisega peaaegu samaaegselt. Eesti maailmakirjanduse programm sisaldas kahte nõuet: (1) tuleb kirjutada sama hästi kui 'nood seal' (kunstinõue) ja (2) tuleb kirjutada niimoodi kui 'nood seal' (turunõue).

* ... kui eesti kirjanduse ruum pole määratud ainuüksi eesti keelega, vaid ka Eesti maaga, geograafilise Eestiga, siis tuleb seda paratamatult arvestada eesti kirjanduse aega — ja teda ajas, [[ajalugu|ajaloos]] vaadeldes. Teisisõnu, tuleb silmas pidada ka muukeelset Eesti maal sündinud kirjandust, eelkõige muidugi baltisaksa kirjandust, mis oli eesti kirjanduse emaruum, aga ka [[Juri Lotman]]it ja kõiki teisi, kelle looming realiseerus osaliselt geograafilise Eesti institutsioonilises rüpes.

** "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999

 

* [[Läti Henriku kroonika]] ei kuulu keskaja tuntumate hulka, kuid ta on [[fakt]]itihe ja [[stiil]]ilt omapärane. Viimast kas või oma piibli[[tsitaat]]ide paljususelt. [[Piibel]] oli keskaja kroonikutele üldse armas, aga Henrik lööb teised üle: tema Piiblist pärit väljendite arv ületab tuhande. Kroonikas on nagu põimunud kaks teksti: Henriku jutustus 13. sajandi alguse Baltikumis toimuvast ja Piibli sõnum sündmustest muistses [[Lähis-Ida]]s. Ordurüütlid kõnelevad [[Iisrael]]i meeste sõnul, [[paganad]] tsiteerivad muistseid vilisteid ja koos [[Tarapita]]ga langeb [[Egiptus]]e vaarao. Tulemuseks on ilmaliku ajaloo (Liivimaal toimuva) ja püha ajaloo (piibliteksti) sulam: kogu [[elu]] on kahekordne, miski ei toimu ainult siin ja praegu, täna, [[Tartu]]s või Eestis, vaid peegeldab [[paradiis|taeva]] ja [[põrgu]] igavest võitlust. Nii tookord, nii ka nüüd. [[Inimene|Inimese]] ülesandeks on selgusele jõuda, mis temas on taeva ja mis põrgu osa. Ning siis oma põrgu-osast loobuda. Henrik ei filosofeeri, kuid see on ta [[filosoofia]].

** [https://epl.delfi.ee/kultuur/eesti-lugu-henriku-liivimaa-kroonika?id=51146432 "Eesti lugu: Henriku Liivimaa kroonika"] Eesti Päevaleht, 24. oktoober 2008

 

* Kõige kurvem on elus siis, kui järgmist korda ei tule, mõned asjad saavadki otsa üheainsa korraga. Sellega peab püüdma võimalust mööda arvestada, aga ega me palju suuda. See on see, mis toob ellu [[kurbus]]e põhitooni. (lk 8)

* Psühholoogilise [[uudishimu]] rahuldamiseks uurin inimtegevuse teatavaid produkte – põhiliselt tekste, mille kohta kirjutan oma teksti. Samal ajal teadvustan endale, et minu uuringute edukuse üks tagatisi on ühtlasi see, kui esindusliku inimtegevuse produkti ma ise seda tehes valmis küpsetan. Teisisõnu, humanitaarias peab uurival tekstil enesel olema potentsiaali saada uuritavaks tekstiks – inimtegevuse representatiivseks jäljeks. Ta ei ole mitte ainult informatsiooni kandja, vaid peab huvi pakkuma ka inimtegevuse produktina.

** [http://kjk.eki.ee/ee/issues/2018/11/1106 "Usutlus vendade Unduskitega"]. Usutles [[Aare Pilv]]. Keel ja Kirjandus nt 11, 2018

 

* Kui keele ja looduse algne ühtsus võimaldas inimesel tajuda maailma terviklikuna, siis keele võõrdumisel loodusest see inimlik võime kaob: maailm on nüüdsest inimese ees sageli kui "surnud kere" (''toter Rumpf''), s.t pea ja jäsemeteta torso, või kui "köndistused" (''Verstümmelungen'').

** "Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip", Keel ja Kirjandus 10/1995, lk 673

 

==Välislingid==