Erna Siirak: erinevus redaktsioonide vahel

* On kirjanduslikke mõisteid[[mõiste]]id, mis lasevad end vastutulelikult piiritleda ega kipu välja oma eluruumist. Teisi tuleb vaevaga püüda definitsioonivõrku[[definitsioon]]ivõrku ja kunagi pole neile ettenähtud elamispinnast küllalt. Niisugune on stiili[[stiil]]i mõiste — vitaalne, tujukas, ekspansioonihimuline mõiste, juuri ajanud mitte ainult filoloogilistel, muusika ja kujutava kunsti aladel, vaid inimliku olemise ja tegemise muudeski seostes. (lk 7)

* Stiili mõiste üheks kõige põhilisemaks ja üldisemaks tunnusjooneks on, et tema kasutamis- ja rakendamisvõimalused saavad olla ainult [[inimene|inimese]] tegemise ja olemisega seotud aladel. Nii pole stiili mõiste kohaldatav inimeseta looduses[[loodus]]es. Kui inimese käsi mängu tuleb, võime kõnelda inglise ja prantsuse stiilis aedadest[[aed]]adest, [[Watteau]] stiilis maastikest[[maastik]]est, Sarapuu stiilis naistest jne. Kuumaastikes[[Kuumaastik]]es pole mingit stiili, enne kui inimene oma käega kas otseses või kunstilise peegelduse mõttes pole siin vahele astunud. (lk 7)

* Nõnda siis paistab kirjandusliku kui sõnakunstilise stiili probleem esialgu isegi lihtne: stiili sisukas iseloomustus oleneks nagu sellest, kas sõnakunsti[[sõnakunst]]i stiili vaatluses asetada rõhk s õ n a l e või k u n s t i l e . (lk 11)

* Kuid samuti võib küsida, kas sõnakunsti stiiliprobleemi suudab ammendada kirjandusteadlane, kui teda ei huvita [[keel]], [[sõna]], selle [[hing]] ja [[elu]], kirjandusteose[[kirjandusteos]]e omalaadne materjal, ning ta arvab toime tulevat n.-ö. sõnaväliste kategooriatega. (lk 11)

* Esimene vältimatu värav, mis viib meid sõnakunsti [[poeetika]] juurde üldiselt ja stiili juurde eriliselt, on keelelis-kõneline [[tegelikkus]] ise, keel, milles me oleme ja elame ning mida kirjanik kasutab teose loomisel. Keelelises varamus olev materjal erineb heli- ja kujutava kunstniku käsutuses olevast materjalist, helist, kivist, värvist jne. Sõna kui tingmärgi tähendava võime tõttu on keeles ja selle kõnelises tegelikkuses oma töödeldud sisud juba olemas. Seetõttu ei saagi sõnaline [[luule]] olla a i n u l t [[muusika]], nagu märkis juba [[Tammsaare]] oma arutlustes keele ja luule üle. (lk 12)

* Kirjaniku [[materjal]] on e l u s materjal, millest omakorda luuakse uus elu. (lk 12)

* Stiilitunnetus on ühtlasi süsteemitunnetus, kuid tingimata sisemise ja välise vormi[[vorm]]i seostuses, mistõttu stiilikategoorial on tegemist kirjandusteose sisima eluga. Kirjanduslikul stilisatsioonil kui arhaistlikul võttel on edu ainult seal., kus ta ei jää väliseks dekoreerimistehnikaks, vaid seostub sisemiste impulssidega. Kirjanduse ajaloost tunneme arhailiseks stiliseeritud teoseid, kuid vähe on nende hulgas niisugusiidniisuguseid, kus arhailine väljendussüsteem kujutatava aine siseeluga orgaaniliselt seostub, nõnda et kaasaegsest keeletegevusest kõrvale jäänud arhailine sõnavorm oleks kunstilises tekstis ainuvõimalik ''le mot juste''. Sageli jääb sõnastuslaadi arhailisus teoses üksnes dekoratiivseks kestaks kas naljaka, piduliku või minevikueksootika nüanssidega. Ühesõnaga — keelelised arhaismid[[arhaism]]id jäävad irruli, jõudmata kunstilise struktuuri tasandile, kusjuures stilistilist ühtsust vertikaalses mõttes ei saavutata. (lk 17)

* Stiilil kui ühtseks, esteetilise toimega väljendussüsteemikskujunenudväljendussüsteemiks kujunenud nähtusel on tendents püsida, ennast n.-ö. teostada. Stiilisüsteemi orbiidile sattunud elementi, mis on pärit teistsuguse põhialusega süsteemist, tunnetatakse kui [[võõrkeha]], dissonantsi[[dissonants]]i. See põhjustab stiilisüsteemis murrukohti, mis võivad tekkida automatiseeruma hakkavate elementide toimel (''Stilbruch'' — stiilimõra). Kuid murrukohast võib arenema hakata: uus stiilisüsteem, kui selleks on eeldusi aja vaimus, kirjanduslikus ja sotsiaalses tegelikkuses. Näiteks kohati juba sklerootiliseks kulunud [[klassitsism|klassitsistlikku]] stiilisüsteemi tunginud esimesi [[romantism|romantilisele]] stiilile omaseid elemente algul küll võõristati, kuid peagi hakkasid need klassitsistliku stiilisüsteemi kulunud kudet läbi sööma. Seoses teisenenud elu- ja ajatunnetusega hakkas eelnenut eitades formeeruma uus stiilisüsteem. (lk 18)

* Stiil kui süsteemne nähtus võib loomulikult esineda kirjandusliku struktuuri kõikidel tasanditel, seega ka kõla- ja rütmi[[rütm]]i tasandittasandil. [[Ekspressionism|Ekspressionistliku]] stiili lõõtsutav-tormav rütm oma hakitud tempoga, üksteisele otsekui vaenulike lausetega[[lause]]tega, erineb suuresti näit. [[realism|realistliku]] [[eepika]] rahulikust lahtirullumisest, kus pikad laused mööda lehekülgi roomavad. (lk 18-19)

* Tuglase[[Tuglas]]e enda proosa meiaiooriime[[metafoor]]iline, tugeva visuaalse muljeteritusega, geomeetrilises vaimus arendatud stiil sai ajastu kirjanduslikus teadvuses mingiks esistiiliks, stiili etaloniks[[etalon]]iks, kuigi see oli vaid üks võimalus paljude teiste stiilistruktuuri võimaluste hulgas. Tuglase enda pihtimusest teame aga praegu, et ta pole kunagi mingit stiili eraldi kultiveerinud, vaid aine hinge, aine ja vormi tasakaalu[[tasakaal]]u otsinud. (lk 20)

* Kui Tuglast hakati teatavates ringkondades stiiiinikerdajaksstiilinikerdajaks pidama, siis Tammsaarel saatis kaua stiilitu prosaisti maine, mida ta ise kibeirooniliselt alla kriipsutas ("kõige stiilitum eesti kirjanik") oma mõtisklustes stiili üle. Varasemal Tammsaarel leidus tõepoolest stiililist järjekindlusetust, stiilipragusidki, kuid küpsusjärgus sai temast tugeva stiililise aktiivsusega kirjanik, kuigi tema stiilitunnetus rajanes sootu teistsugustel alustel kui Tuglase oma. Tammsaare stiil oli avatud stiil, puu kasvamist meenutava vormitunnetusega, samal ajal kui Tuglase stiil oli geomeetriline-suletud, ehitava arhitekti[[arhitekt]]i oma. Küpsusjärgus saavutas Tammsaare stiil oma kindla rütmi, süsteemsuse, nõnda et detailis[[detail]]is peegeldus [[tervik]] ja vastupidi. (lk 20)

* [[Hemingway]] "kõvaks keedetud" stiilis (''hard boiled style'') pole jälgegi tammsaarelikust mõtteihumisest teesi ja antiteesi vahel. Dialoog on nentiv, mitte arutlev. Hemingway dialoog on pealtnäha tühi, kavatsuslikult sisutu, kõneldakse igapäevastest tühiasjadest, kuid mõeldakse midagi muud, valusamat, tähtsamat. Näiliselt stiilitühja kõnekeelsuse alla on [[pressitud]] sageli plahvatuseni traagilist, paratamatuse[[paratamatus]]e tuska[[tusk]]a, otsekui elu- ja surmaviha. See, m i s o n, ja see, m i l l e s t k õ n e l d a k s e, on nagu kaks ise asja. (lk 20-21)

* Hemingway kujutab elukudet seda otsekui käega katsudes, esemeliseltkonkreetseltesemeliselt, konkreetselt, lähedalt. Tammsaare peab lugu intellektuaalsetestemotsionaalsetestintellektuaalsetest-emotsionaalsetest seiklusretkedest. Hemingway fikseerib asja paratamatust, Tammsaare asja paradoksaalsust[[paradoks]]aalsust. Mõlemad umbusaldavad suuri sõnu, nagu kuulsus, kangelaslikkus, igavene mälestus jne., kumbki püüab oma vahenditega läbi tungida näilisusest[[näilisus]]est tõelisuseni. (lk 21)

* Näiteks huvitab Hemingwayd silmanähtavalt elu ja surma [[piirsituatsioon]]. See motiiv kerkib korduvalt esile, olgu siis rindesõjas, karistusaktsioonides, jahil, härjavõitlusel või mujal. Motiivi käsitluses ja kujunduses ilmneb Hemingwayle omane stiililine rütm, näiliselt hooletu lakoonilisus opositsioonis oma sünge ja piinava sisepoolega. Surmast[[Surm]]ast kõneldakse lihtsalt nagu viskijoomisest või ei kõnelda üldsegi, kui toimub piiriületus, kas viirastuse ja tõeluse ristlõikes ("Kilimandžaaro lumi") või päris ratsionaalses mõttekäigus, et jäänud minuteid tuleb kasulikult kulutada (Robert Jordani juhtum). Seesugune pealistekst võimendab teksti alla surutud traagilist paratamatusetunnetust. (lk 21-22)

* Hemingway stiili on püüdnud [[jäljendus|jäljendada]] mustmiljon hilisemat sõnaseppa, kuid tagajärjetult, sest stiili kui orgaanilist struktuurinähtust selle sisemistes seostes on võimatu matkida. Väheseks jääb lakoonilisest ütlemisviisist, kui ei suudeta omandada stiili süsteemi[[süsteem]]i, antud juhul eriti komplitseeritud pealis- ja allteksti opositsioonis. Jäljendajate mõnikord isegi artistlikult lakoonilise kesta all kõmiseb piinlik [[tühjus]], samal ajal kui Hemingwayl napp-asjalik väljendus omandab struktuuri loova jõu. Hemingway näiliselt tarbekõnelist, tegelikult rangelt organiseeritud poeetilise kõne struktuuri ja stiili on raske edasi anda ka [[tõlge|tõlkes]], kus see pahatihti kaotab oma karguse ja lõdveneb vesteliseks. (lk 22)

* Mitte külluse, meeltega tajutava helisevuse-värvikuse, ka mitte sädelevate mõtteparadokside (nendetagi saab läbi!), vaid askeetlikkuse[[askeetlikkus]]e, teadliku piiramise suunas liigub Hemingway kunstiline mõte. (lk 23)

* Stiil on nagu [[proovikivi]], mis näitab, kas ja kuidas meetodi[[meetod]]i hammas hakkab peale kunstilise kordumatuse nähtusele, kui kaugele on võimalik tungida poeetilise südamikku. (lk 26)

* [[Isikupära|Isikupärane]] on paljude traditsioonipärasuste lõikumispunkt teatava talendikuse nurga all. (lk 31)

* Seisukoht, et [[kunst]] on vormi[[vorm]]i aspektist kirjeldatav [[matemaatika]], [[aritmeetika]] või [[geomeetria]] abil, kadus esteetikast[[esteetika]]st alles pärast renessanssi[[renessanss]]i. (lk 32)

* Loomulikult rajaneb ka kirjaniku individuaalstiil kirjanduslikel traditsioonidel, selle [[areng|arenemine]] pole mõeldav vaakumis. Kuid kirjaniku loov impulss väljendub võib-olla kõige eredamalt just tema individuaalstiilis, mille järgi, lugenud lehekülje, võime enamasti öelda, millisele kirjanikule see kuulub. Seetõttu nimetataksegi kirjaniku individuaalstiili diagnostiliseks nagu sõrmejälge[[sõrmejälg]]e. (lk 37)

* [[Jaan Kross|Krossi]] proosa silmatorkav detailirikkus on suunatud kujutatava hoogsalt liikuma panemiseks ja meeleliselt, eriti visuaalselt tajutavaks tegemiseks. Mõnikord on detailitulv nii suur, et nõrgema natuuriga [[lugeja]] ei suuda seda korraga vastu võtta ja palub hingamisruumi. Detailirohkus tuleneb Krossi [[fantaasia]] elavusest, konkreetsusest ja pürgimusest täita möödanikku vajunud olemisvormid nähtava, voogava, kombatava eluga, täis teravmeelselt nähtud käänakuid ja kõveraid. Seejuures on tunda kõikjal, kuidas autori ja kujutatava vahel säilib [[distants]]. Esitatud elu [[dünaamika]] on allutatud mõistuse[[mõistus]]e kontrollile. Ka kõige tulisemates stseenides on tunda autori[[autor]]i kritiseerivat, sageli muigavat kõrvalpilku. (lk 39)

* [[Lilli Promet|Promet]] on silmapaistev detailimeister nagu Krosski. Kui viimane käänab mõne osavalt leitud detailiga maailma liikuma, siis Promet lööb selle õhetama. Enamasti lühilauselises tempos lükib ta kujutlusi[[kujutlus]]i ja tähelepanekuid[[tähelepanek]]uid üksteise kõrvale, saavutades nõnda kujutatus rütmi ja värskuse. Suurelainelise, dünaamilise Krossi kõrval mõjub Promet küll staatilisemana, kuid on pooltoonides värelevam, oskab maalida õrnust, kurbust, igatsust. (lk 42)

* Mõnikord annab end veel tunda primitiivne kujutlus, nagu oleks stiili ainult seal, kus on sõnalist tulevärki, võrdluste[[võrdlus]]te uperpalle, groteski[[grotesk]]i akrobaatikat jm. Stiil võib olla väga mitmepalgeline, ka [[asjalikkus]], konarus võivad kunstiteoses väärtustuda stiilijoontena, kui on kooskõla aine ja käsitluslaadi vahel, kui on süsteemiloovat, esteetiliselt eesmärgistatud järjekindlust[[järjekindlus]]t. (lk 43)

* Nagu inimene ise ja tema elunägemisviis, nii allub muutustele ka kirjaniku individuaalne stiil, mis pole midagi täpselt etteantut ega jäävat. Muutused võivad olla suuremad ja väiksemad, olenedes nihetest kirjaniku [[maailmavaade|maailmavaates]], ainevalikus, mitmesuguste kirjanduslike mõjutuste sfäärist jne. Võivad vahelduda erinevad mustrid, kuid nagu isiksuse kujunemises, jääb stabiilseks teatav põhijoonestik, mis paistab läbi hilisematest rollidest, nõnda on ka individuaalses stiilis midagi põhiomast, ega muidu oleks ta "inimese hinge küljes kinni saja sidemega". (lk 43-44)

* Kirjaniku individuaalstiil on otseses seoses kordumatuse[[kordumatus]]e mõistega, kui me stiilimõistele anname ta tõelise mahukuse. Kunstiline kordumatus omakorda pole mingi taevalik lisand, vaid maailma isikupärase ja samal ajal loova interpretatsiooni[[interpretatsioon]]i nähtus, kus peegelduvad sügavad, veel vähe uuritud hingelised, vaimsed ja sotsiaalsed protsessid. Kirjandusteose kui esteetilise reaalsuse kordumatu omapära ja selles väljenduv ühtsus, süsteemsus ongi stiilieritluse sageli saavutamatu lõppeesmärk. (lk 44)

* Ühele kirjanikuindividuaalsusele omast elunägemist, sellest johtuvat ainevalikut, aine kujundust ja häälestust, stiili ei saa peale sundida teisele, nagu ei saa ette määrata organismi[[organism]]i kasvuseadusi. Kui [[kriitika]] seda mõnikord nõudnud on, siis on ta diskrediteerinud vaid ennast. Soveldada ja seada saab kirjanik oma individuaalstiili vaid teatud piirides, aine ja kujundusvahendite kokkukõla ja selle järjepidevuse jälgimise mõttes. Ühe rahva kirjanduselu pulseerib normaalselt, kui selles on väga mitmesuguseid individuaalstiile, mis ühtlasi tähendab mitmekülgset dialektilist vaadet olemisele ning samal ajal kirjanduse ühiskondliku mõjujõu küsimust. (lk 47)