Leili-Maria Kask: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
4. rida:
Leili-Maria Kask, "Tõlkimisest". Looming nr 11 1975, lk 1910-1913
* Kirjandusest kõneldes on kriteeriumid ähmasemad kui [[muusik]]a vallas. Muusikaline kuulmine kui muusikutegevuse eeldus on väljaspool kahtlust, olgu juttu komponeerimisest või interpreteerimisest. Kui tõsise ja kerge muusika tegijad ja esitajad paljudes küsimustes ka eri arvamusel on, siis igatahes mitte selles, mis tähendab viisipidamine või muusikaline kuulmine. Alles edasi tuleb mängu anne,
:Kirjanduse terminoloogias selline ande eelduse määratlus puudub, olgu kõne all ise kirjutamine või interpreteerimine, s.t. tõlkimine. Üldist kirjaoskust kipuvad grafomaanid üldiseks kirjutamisoskuseks pidama ja tõlkimise puhul arvatakse pahatihti, et asi seisab ainult vastava võõra keele (mõnesuguses) oskamises. (lk 1910)
* Et üldlaulupeole pääseda, tuleb k o o r ilauljal läbi käia väga mitmest võimete proovi voorust. Aga tõlkija, kes ometi on solist, võib massitiraažis ajalehe veergudele sattuda üsna juhuslikult. (lk 1910)
* Üks helilooja võib teise teost e n d a j a o k s noodist lugeda, sest nende kood — noodimärgid — on sama. Aga et need noodimärgid teiste jaoks elama hakkaksid, tuleb osata nad mänguriistal kõlama panna. Mänguriist, millel tõlkija mängib, on emakeel, kuid selle kood (= s t r u k t u u r) on täiesti erinev selle keele struktuurist, milles on loodud originaal: see aga tuleb eesti keeles kõlama panna. (lk 1910)
* Mõned on riskinud tõlkijat kui interpreeti võrrelda näitlejaga või koguni dirigendiga või lavastajaga. Ent selline võrdlemine on väär ja isegi ohtlik. Tõlkijal on vähem vabadusi kui näitlejal, dirigendist või lavastajast rääkimata, ehkki tõlkija, k e s e i o l e ü m b e r p a n i j a, peab tõlgitavat teost tervikuna tajuma; see taju on aga pigem intuitiivne retseptsioon kui formuleeritav kontseptsioon. Kasutada kõlbab ehk ainult lavastaja—näitleja vahekorra parafraasi: tõlkija peab autoris surema. Tõlkija vabadus on tunnetatud paratamatus: kahe keele erinev struktuur, mille taga on erinevast ajaloolisest kogemusest sõltuv erinev psüühiline laad. Aeg, koht ja tingimused, milles tõlkija ja tema lugejad elavad, annavad tunnetatud paratamatuse, mis dikteerib tõlkija interpreedivabaduse.
| |||