Leili-Maria Kask: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
8. rida:
* Et [[üldlaulupidu|üldlaulupeole]] pääseda, tuleb k o o r ilauljal läbi käia väga mitmest võimete proovi voorust. Aga tõlkija, kes ometi on solist, võib massitiraažis [[ajaleht|ajalehe]] veergudele sattuda üsna juhuslikult. (lk 1910)
* Üks [[helilooja]] võib teise teost e n d a j a o k s noodist lugeda, sest nende [[kood]] — noodimärgid — on sama. Aga et need noodimärgid teiste jaoks elama hakkaksid, tuleb osata nad mänguriistal kõlama panna. Mänguriist, millel [[tõlkija]] mängib, on [[emakeel]], kuid selle kood (= s t r u k t u u r) on täiesti erinev selle keele struktuurist, milles on loodud originaal: see aga tuleb [[eesti keel]]es kõlama panna. (lk 1910)
* Mõned on riskinud tõlkijat kui interpreeti võrrelda [[näitleja]]ga või koguni [[dirigent|dirigendiga]] või [[lavastaja]]ga. Ent selline võrdlemine on väär ja isegi ohtlik. Tõlkijal on vähem vabadusi kui näitlejal, dirigendist või lavastajast rääkimata, ehkki tõlkija, k e s e i o l e ü m b e r p a n i j a, peab tõlgitavat teost tervikuna tajuma; see [[taju]] on aga pigem intuitiivne retseptsioon kui formuleeritav kontseptsioon. Kasutada kõlbab ehk ainult lavastaja—näitleja vahekorra parafraasi: tõlkija peab [[autor]]is surema. Tõlkija [[vabadus]] on tunnetatud [[paratamatus]]: kahe keele erinev [[struktuur]], mille taga on erinevast ajaloolisest [[kogemus]]est sõltuv erinev psüühiline laad. Aeg, koht ja tingimused, milles tõlkija ja tema lugejad elavad, annavad tunnetatud paratamatuse, mis dikteerib tõlkija interpreedivabaduse. (lk 1910)
* Ümberpanijad arvavad autori isikupära kaitsvat, väites, et autor ütleb nii. Aga üheksal juhul kümnest ütlevad nii kõik autori kaasmaalased. Tõlkijal tuleb endale selgeks teha ja lugejale edasi anda see üks juhtum kümnest (mis on kõva liiaga võetud, üks sajast oleks tõele lähemal), kus autor ütleb nii, nagu keegi teine enne teda öelnud ei ole. Tõlkimise kunst ja teadus tähendab oskust originaali keele [[eripära]]susi autori eripärasustest eraldada. (lk 1911)
* Erialast kirjandust loevad üsna paljud mitmeski võõras keeles, sest sel juhul on haaratud ainult aju ja eesmärk on [[informatsioon]]. Ka [[ilukirjandus]]t võib vähese keeleoskuse korral lugeda puhtvaimse lingvistilõbuga, kuid see lõbu ei ole laialt levinud. Võimalik on ka emotsionaalne [[elamus]], mis aga täielikult erineb autori [[kavatsus]]est: [[imetlus]]t pälvib see, mis vastavas keeles on harilik ja ainuvõimalik. Võõrkeelse raamatu lugejat võib selline elamus vastava keele õppimisele stimuleerida. Kuid kuri on karjas, kui tõlkija niisama lihtsameelse keeleturistina jääb imetlema temale eksootilist puud, kuigi seal mail (= vastavas keeles) muid puid ei kasvagi: sel juhul viib ta [[lugeja]] padriku asemel [[park]]i.
| |||