Sara Stridsberg: erinevus redaktsioonide vahel

* Üksik [[valge]] merelind hõljub läbi Beckomberga [[vaimuhaigla]] Meeste Maja koridoride. Ta on suur ja helendav ning [[unenägu|unenäos]] jooksen talle järele, et ta kinni püüda, aga enne kui temani jõuan, lendab ta läbi katkise [[aken|akna]] väljajavälja ja kaob öösse[[öö]]sse. (lk 6, romaani algus)

* Spänga raudteejaama[[raudteejaam]]a raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule[[tuul]]e käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastiktalve[[maastik]]. Tema [[keha]] on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab [[pilk|pilgu]] kätel, et [[pea]] ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, [[tähed]] kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma [[valgus]]. Tugev helendus musta taeva taga on nagu [[lubadus]] millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma pimeduse[[pimedus]]e asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: [[hall]] [[päike]], hall krobeline päikesepaiste. Silmapiiril[[Silmapiir]]il on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfaäriribaatmosfääririba. (lk 7)

* [[Maailm]] tema all on nagu laiali laotatud [[vaip]], mis koosneb majadest[[maja]]dest, tänavatest[[tänav]]atest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inimkopsinim[[kops]], aga tema jaoks ei ole siin tulevikku[[tulevik]]ku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, haiguse[[haigus]]e märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele tüdrukule[[tüdruk]]ule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud [[trellid]], tummad [[näod]] pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust taga igatsema. Temas pole midagi erilist, mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi [[alastus|alasti]] olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud ahelad[[ahel]]ad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses[[üksindus]]es. (lk 7-8)

* Samal ajal, kui medõde läheb Meeste Maja viimases osakonnas läbi suurte tühjade magamistubade ja paneb päevalambid põlema, viskub ta öösse ainsa sooviga, et lõpuks ometi miski teda kannaks, [[käsi]] või tuul, et miski hoiaks teda siin maailmas alles, ent ta on kõigest üks ülepeakaela langev pamp, mis pöörleb mõned korrad õhus, enne kui veereb üle maailma ääre, prantsatab vastu maad ja puruneb. (lk 8)

* Sabina lamab kõhuli kabeli[[kabel]]i ees mustas rohus, [[raamat]] ees lahti.

:"Kõik, mida ma palun, on [[vabadus]]," ütleb ta ja vaatab mulle otsa, tema pupillid laienevad hoolimata eredast päikesevalgusest, kuni silmast[[silm]]ast jääb järele ainult must tušš ja ehe [[valu]]. "Ja kui mulle vabadust keelatakse, mida tehakse alati, siis ma võtan ise." (lk 13)

* Jim on seal tugitoolisügavuses[[tugitool]]isügavuses istudes nagu üks vana poiss, tugitool näib hiigelsuurena, ta on oma pikad kondised [[jalad]] hooletult välja sirutanud. See tugitool on üks väheseid Vitast ja Henrikust jäänud asju, kõik muu on läinud, Jim müüs need juba ammu maha, kui tal [[raha]] vaja oli. Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad fotodel[[foto]]del muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema silmadest veel valgust. (lk 14)

* Keegi poleks uskunud, et ka Jim kunagi vananeb. Ta on alati seisnud väljaspool aega[[aeg]]a ja elanud enda reeglite järgi nagu üks suur ohtlik juhitamatu [[laps]]. Ta on alati armastanud surma[[surm]]a selleks liiga palju, et keegi oleks ette kujutanud vananenud Jimi. Vahel mõtlen, et Jimil puuduvad kujutluspildid elust pärast noorust[[noorus]]t, vananemisest, ta on alati oma tahtmist mööda toiminud, järginud kõiki tujusid ja mõttevälgatusi: valetanud, petnud, joonud, hüljanud. Ma ei usu, et ta oleks kunagi kedagi [[armastus|armastanud]]. Ei mind ega oma poolvendi, vahest isegi mitte Lonet.

* Ta on taas kord otsustanud surra ja kuulutab seda keerutamata kohe, kui on Jungfrugatani korteri[[korter]]i uksest sisse astunud. "Ma ei taha vanaks saada, Jackie. Mul ei ole enam millegi nimel elada." Ta on tulnud Stockholmi[[Stockholm]]i minu ja Marioniga hüvasti jätma. Mõne kuu pärast kavatseb ta Põhja-Hispaania väikeses lahes kaugele ujuda. Ta on pannud kõrvale karbi unerohutablette nimega Imovane ja palunud minu õnnistust, mille olen talle ka andnud, sest mul on kombeks anda talle kõike, mida ta palub. Tema läheduses olen alati tumm, kõik mõtted justkui kustuvad peas.

* Jim kirjutas mulle [[kiri (post)|kirju]], kui ta oli minu ja Lone juurest Observatoriegatani üüritoakesse kolinud, enne Beckombergat.

* Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatujakahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent ülikonda[[ülikond]]a ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda matusteks[[matus]]teks riidesse pannud. Ja valgus, mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava [[tuli|tule]] või kuristiku[[kuristik]]u. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja alkoholita[[alkohol]]ita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult [[tuhk]], vananenud keha liiga suures ülikonnas, tulevikuta, lootusteta[[lootus]]teta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev [[salamander]], väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)

* Kunagi arvasin, et meie perekonda[[perekond]]a on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne[[kuld]]ne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)

* Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud[[puu]]d leekides. Juured[[Juur]]ed ja paljad [[tüvi|tüved]] helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme. (lk 16)

* Lone on rohkem ajatu, vahel tundub ta minust noorem, iialgi pole jnama kuulnud teda ei Jimi ega kellegi teise kohta halvasti ütlemas. Ma arvan, et tal on armastuse peale eriline anne, Marioni tõmbab teda nagu lille[[lill]]e poole. (lk 17)

* Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki vestlusi[[vestlus]]i üksindusest ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole enesetapja. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17)

:Väävlipilv meie peade kohal taevas liigub rahutult nagu enne tormi[[torm]]i. Vahel on mul tunne, nagu ei oleks elu Lonet päriselt puudutanud, et pärast Jimiga koos elatud aastaid tõmbus ta tagasi nagu haavatud [[loom]].

:Lone pahvatab naerma, tema mahe helisev [[naer]] mähib maailma looridesse[[loor]]idesse ja muinasjuttudesse[[muinasjutt]]udesse ja siis on ta mu mõtetest kadunud. (lk 18-19)

* Vahel tundub mulle, et Marion on Jimi moodi, neil on sarnane kõnnak. Lohakad, välkkiired ja veidi kramplikud sammud[[samm]]ud, äkiline [[rõõm]], mis läbib keha nagu tuul. See tuul sunnib Marioni maailmast läbi jooksma ja Jimi alati edasi minema, mitte kuhugi pidama jääma, mitte kunagi end mugavalt sisse seadma. (lk 20-21)

* Marion tuli minu juurde ühel tormiööl, [[kuus]] aastat tagasi ühel novembrihommikul istusin ma haiglas, verine[[veri]]ne pamp kätel. [[Poiss]] oli tekkide[[tekk]]ide ja vereplekiliste nartsude sisse mähitud ja toas oli looma ja reovee lõhn. Vere seest säras mulle vastu kaks selget sinist silma ja hallika naha all, mis nägi välja, nagu oleks see number suurem, tuksus [[süda]]. Mäletan, et mõtlesin, kas tema silmad särasid niimoodi ka minu pimeduses. (lk 21)

* Vahetult enne uinumist tunnen kärsahaisu. Otsin korteri läbi, tuhatoosid, gaasipliit, vanad ärapõlenud [[küünal|küünlad]], aga midagi ei põle. Ma olen õppinud kärsahaisust hoolimata uinuma. Teadvuse[[Teadvus]]e piiril liuglevad violetsed suitsujoad ja öösel tuleb [[hirm]], see on kui külm mähis mu rinnal, see voolab jaheda vedelikuna mööda mu selgroogu[[selgroog]]u ja veresooni nagu [[lumi]] või süsihape. Öösel ärkan uuesti ja kujutan ette, et maakera põrkab kohe tähega kokku, ärkan kukkumistunde peale, kardan, et maja kukub ümber, et kõik on kadunud, kui ärkan. Ma kardan [[sõda]], mis visalt üle maakera liigub. See on minu ja Jimi pikk öö, mis avaneb mu all nagu must taevas. Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal [[voodis]] lamab, käed laiali, nagu väike rist, juuksed higist tumedad. Soovin, et suudaksin teda kaitsta öö eest, oma näo ja pilgu eest, soovin, et oleksin saanud teda edasi enda sees kanda. (lk 21)

* See pidi olema öösel, kui ta Beckombcrgasse viidi. Ta leiti maantee äärest lumest teel lennuväljale ja pärast maoloputust Sabbatsbergis sõidutati ta sinna. Mõni tund enne seda oli ta võinud Norrtulli lähedal ühes hotellis toa ja neelanud pudeli konjakiga[[konjak]]iga alla kõik oma unerohutabletid. Siis läks ta välja ja hakkas mööda maanteed lennuvälja poole astuma, et istuda lennukisse[[lennuk]]isse ja sõita ükskõik kuhu, Pariisi[[Pariis]]i, [[Sankt PeterburgiPeterburg]]i, Moskvasse[[Moskva]]sse, ja olla sihtkohta jõudes juba surnud. Aga nii kaugele ta ei jõudnud. Ta uinus lumehanges mõnisada meetrit hotellist. (lk 23)

:"Ole nüüd, Jackie," ütleb Jim naerdes, "see, mis inimesi õnnelikuks teeb, ei ole kunagi mind õnnelikuks teinud. Ja sina oled alati vaba olnud. Sul pole kunagi [[isa]] vaja olnud ja sa saad vabalt ilma meheta hakkama." (lk 23)

* Edvardi silmad kiirgavad justkui seestpoolt ebamäärast agressiivset valgust, mis tekitab Jimis kaitsetuse tunde, nagu tungiks see röntgenikiirena tema [[nahk|nahast]] läbi ja valgustaks kõike, ka vaijunavarjuna roiete taga rippuvat südant.

:"Mis [[ideoloogia]] selle kõige taga on?"

:Jim tuleb ikka ja jälle selle küsimuse[[küsimus]]e juurde tagasi, iga päev läheb ta paljudest treppidest[[trepp]]idest üles Edvardi juurde, et küsida haigla idee, üleüldise mõtte kohta.

:"Ma ei tea," vastab Jim, "ma seisan koridoris[[koridor]]is ja siin ei ole ühtegi akent, aga teie ärasõidust peale sadas vahetpidamata."

:"Mu [[tiivad]] läksid liiga suureks, ma ei saa enam lennata."