Põgenemine: erinevus redaktsioonide vahel

* "Appi, appi!" karjatas Notsu. "[[Elevant]]s, kohutav Elevants!" Ja ta põgenes [[auk|augu]] juurest nii kähku kui jalad võtsid, ise aina kisades: "Appi, appi! Ko-hu-ut... E-e-le-vants... E-ehutav Kolevants!"

** [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]". Tõlkinud [[Valter Rummel]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 51

 

* Kukulinn oli ja jäi kohaks, millest keegi lugu ei pidanud, mis millalgi suuremaks ei kasvanud, sest et igaüks sealt põgenes, kui jõud vähegi kandis, mis aga millalgi väiksemaks ei jäänud, sest et ikka jälle armetuid leiti, kellele varju vaja — ühe sõnaga, ta oli Kukulinn, üksi iseenese sarnane Kukulinn.

** [[Juhan Liiv]] "[[Vari (Liiv)|Vari]]" (1894)

 

* Ükski asi iseenesest ei ole hea ega halb, lihtsalt ühe või teise mõõdutundeta tarvitamine – loodusressursside raiskamine, ülemäärane digimaailma kummardamine, päris [[elu]] eest digimaailma põgenemine – ei ole mõistlik.

** [[Marju Kõivupuu]], [https://edasi.org/59980/folklorist-marju-koivupuu-me-koik-vajame-oma-lugu/ "Folklorist Marju Kõivupuu: "Me kõik vajame Oma Lugu"]. Intervjuu Iiris Viirpalule. Edasi.org, 20. mai 2020

 

* Oma metsatööga oli isa juba valmis vaadanud sobivaid piirkondi, kuhu ennast ja meid peita. Ühe kriisi ajal, kui juba Rootsigi [[sõda]] kartis, käskis isa emal kotitäie [[suhkur|suhkrut]] varuda, et põgenemisel kaasa võtta. Suhkru abil võis häda korral kaua aega elada. (lk 81)

** [[Helga Nõu]], "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised". Tallinn: Eesti Ajalehed AS, 2011

 

* Võid joosta kaugele, võid kasutusele võtta oma väikesed ettevaatusabinõud, kuid kas sa oled tõepoolest pääsenud? Kas sa üldse suudad kunagi põgeneda? Või on tõde see, et sul ei ole jõudu ega kavalust end saatuse eest peita? Aga [[maailm]] ei ole väike, sina oled... ja saatus võib sind igalt poolt leida.

** [[Victor Hugo]], "[[Hüljatud]]"

 

* [Slopašev Maurusele:] "Sest mõelge ometi: sündis [[Puškin]], sündis suur [[kirjanik]] ja kõrgemeelne inimene. Aga teate, kui [[Venemaa]]l sünnib midagi suurt ja kõrgemeelset, siis saab see tingimata enneaegu otsa, muidugi kui ta paremaks ei arva põgeneda. Tingimata!"

** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" II, 17. peatükk

 

* Nende põgenemine võib meile sekeldusi tuua, nentis isa järgmisel päeval, kui ta pärast öist allveelaeva jahtimist väikesel torpeedopaadil ja erakorralist koosolekut Sõjavägede Peastaabis, kus ülemjuhataja käsul vallandati kaks meie kõrget mereväelast, õhtusöögi ajaks koju tuli. — Nüüd võivad meile nii [[sakslased]] kui [[venelased]] neutraliteedi rikkumist ette heita... Aga vahvad poisid on nad küll! Neil polnud ju enam merekaartegi, mille järgi navigeerida. (lk 22)

** [[Karin Saarsen]], "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993

 

* [[Inimene]] püüab põgeneda enda eest [[müüt]]i ning kasutab selleks kõiki käepäraseid vahendeid. [[Narkootikum]]e, [[alkohol]]i või [[vale]]sid. Võimetu endasse tõmbuma, maskeerib ta end. [[Vale]]d ja ebatäpsused pakuvad talle mõne hetke jagu lohtu.

** [[Jean Cocteau]], "On Invisibility", "Diary of an Unknown" (1953)

 

* Koht, mille [[nõrkus]]t ära saab kasutada, on [[aju]] kõige ürgsemas osas paiknev ellujäämisinstinkt, millel on vaid kolm kiiret reaktsiooni – vihka ja võitle, tunne [[hirm]]u ja põgene või püüa jääda märkamatuks teeseldes surnut kui puudub võimalus rünnata või põgeneda. Seega on vihkamine loodud mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.

** [[Mari Järvelaid]], [https://www.err.ee/921119/mari-jarvelaid-vihkamise-anatoomia "Vihkamise anatoomia"] ERR, 18.03.2019

 

* Keegi, kes maailmast põgeneb, ei taha sellepärast, et maailm ta nime kustutaks. Pidagu seda [[edevus]]eks, kes tahab — minu arvates on see ainult inimlik. (16. mai)

** [[Karl Ristikivi]], "Kaspar von Schmerzburgi [[Rooma päevik]]", Trükki toimetanud Karl Ristikivi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976

 

* Isa polnud kunagi oma teosega rahule jäänud. Võib-olla oleks ta tahtnud selle kõik veel kord uuesti ümber kirjutada. Aga selleasemel oli ta teinud midagi muud — ta oli kirjutanud uue teose, järgmise teose. See oli üks kirjaniku võimalusi — põgeneda [[tulevik]]ku. Sest uus teos, kirjutamata teos, oli vaba kõigist eelmiste puudustest, oli [[täiuslikkus|täiuslik]]. (lk 85)

** Karl Ristikivi, "[[Lohe hambad]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970

 

* [William Fleete:] Mis tähendas see vaesele talumehele, kas need olid Visconti, Malatesta või paavsti sõjamehed, kes ta [[loom]]ad tapsid, ta [[maja]] põletasid, ta [[naine|naise]] ja tütre häbistasid. Polnud mingit vahet, kas need olid ühe või teise isanda teenrid, või lihtsalt [[mägi|mägedest]] tulnud röövlid. Mis jäi talle sel puhul üle muud, kui isegi põgeneda mägedesse ja ühineda mõne [[röövlid|röövlisalgaga]]? (lk 184)

** Karl Ristikivi, "[[Mõrsjalinik]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965

 

* Oi, minu armsad, suured [[torm]]id on käinud üle maa, suured hädad on möllanud me [[nurm]]edel, ei enam endisi kohti ega endisi mehi, kännud ja laastud on kõigest veel järel, kangelaste kuulsaid teid ei käi enam keegi elavaist. [[Elu]] niriseb kui täistuisatud [[allikas]], mehed on põgenenud [[soo]]desse, mahajäetud lapsed karjuvad hüttides, söödis nurmi katavad vaenlaste tihedad jäljed, ei määgi enam voonake laanes, ei ammu sarvloom laudas, ei hirnu [[hobune]] nurmel, kisab vaid [[öökull]] pimeduses ning igal pool hõõguvad ahervared – oh taevas ja mandri viletsad maad!<br>Kuid olid teised mehed ja olid ka teised teod!<br>[[Karu]] murti palja käega, visati vennike kui leivakott selga, võeti veel lisaks paar hundipoega kaenlasse ning nõnda käidi rõõmsalt mööda nõmmi ja metsi, malk peos ja laulujoru suus. Oli meestel rammu ja oli ka hakkamist. Ei julgenud vaenlanegi maale tulla, kui eksiski, kurivaim, sai kõrvetada ja leotada – kes langes võitlusväljal, kes suri sohu ja rappa, metslooma kistud, kes külmus kui [[sõnn]] lagedale, kes põgenes laatsakil roomates, et tolm taga.

* Meest, kes põgeneb füüsilise ohu eest, võib ju [[argus]]es süüdistada, aga kui tema elu, heaolu ja kõige krooniks [[terve mõistus|tervet mõistust]] ja hinge ähvardab miski üleloomulik, kehatu, sõnulseletamatu, siis pole taandumine [[nõrkus]]e märk, vaid kõige mõistlikum tegutsemisviis. (lk 140)

** [[Susan Hill]], "Naine mustas", tlk Karin Suursalu, 2014

 

==Luule==