Labidas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{Toimeta}}
[[Pilt:Van gogh digger f866 jh54.jpg|pisi|
[[Pilt:Grabe- und Bauspaten.JPG|pisi|Labidad]]
==Piibel==
* Ja sul olgu labidake su [[relv]]ade juures; kui sa väljas kükitad, siis kaeva sellega [[auk|auguke]] ja kata kinni oma roe.
** [[Viies Moosese raamat]], 23:14
==Proosa==
* "Poeg, sinus räägib uskmata meel," vastas vana Andres. "Sa kaevad kraavi, sul on kaks labidat, aga kas sa arvad, et üks labidas küsib teiselt, usub ja usaldab ta sind, oma [[peremees]]t, või mitte? Ja ütleme, et üks labidas tõesti teiselt nõnda küsiks, kas see puudub siis sinusse, labida peremehesse? Ei ju puudu. Sina ei taha teadagi, mis labidas sinust arvab. Aga miks siis [[jumal]] peaks teada tahtma, mis [[inimene]] temast arvab, kas ta usaldab ja usub teda või mitte? Ons inimene jumala ees rohkem kui kraavi labidas? Ja milleks on labidal [[usk]] inimesesse? Inime tarvitab ju teda, mitte tema inimest. Nõnda ka jumal: tema peab inimest usaldama ja uskuma, mitte inime teda, sest inime on siinilmas tema tööriist. Ja jumal usaldab! Jumal usub inimest! /---/ Võib-olla on jumal Vargamäel samuti seadnud, nagu sina kraavil: sul on kaks labidat, mättalabidas ja turbalabidas. Kui nüüd inime on jumala kraavilabidas, siis ehk on nõnda, et Pearu on jumalal tema kraavitöö juures mättalabidaks, mina aga turbalabidaks. Aga võib-olla et ka vastupidi — mina mättalabidas ja Pearu turbalabidas —, sest kes võib teada jumala majapidamist."▼
** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" V, 9. peatükk▼
* Kuidas vallasurnuid maetakse?
:Niisama nagu teisigi. [[Kellamees]] lööb kella, [[kirikuõpetaja|õpetaja]] loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga [[köster]], kes vallasurnud hauda paneb — [[hauakaevaja]]d ootavad niisamuti juures, labidad käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.
* [[Juhan Liiv]], "[[Vari (Liiv)|Vari]]"
▲* "Poeg, sinus räägib uskmata meel," vastas vana Andres. "Sa kaevad kraavi, sul on kaks labidat, aga kas sa arvad, et üks labidas küsib teiselt, usub ja usaldab ta sind, oma [[peremees]]t, või mitte? Ja ütleme, et üks labidas tõesti teiselt nõnda küsiks, kas see puudub siis sinusse, labida peremehesse? Ei ju puudu. Sina ei taha teadagi, mis labidas sinust arvab. Aga miks siis [[jumal]] peaks teada tahtma, mis [[inimene]] temast arvab, kas ta usaldab ja usub teda või mitte? Ons inimene jumala ees rohkem kui kraavi labidas? Ja milleks on labidal [[usk]] inimesesse? Inime tarvitab ju teda, mitte tema inimest. Nõnda ka jumal: tema peab inimest usaldama ja uskuma, mitte inime teda, sest inime on siinilmas tema tööriist. Ja jumal usaldab! Jumal usub inimest! /---/ Võib-olla on jumal Vargamäel samuti seadnud, nagu sina kraavil: sul on kaks labidat, mättalabidas ja turbalabidas. Kui nüüd inime on jumala kraavilabidas, siis ehk on nõnda, et Pearu on jumalal tema kraavitöö juures mättalabidaks, mina aga turbalabidaks. Aga võib-olla et ka vastupidi — mina mättalabidas ja Pearu turbalabidas —, sest kes võib teada jumala majapidamist."
▲** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" V, 9. peatükk
| |||