Tragöödia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Melpomene,_The_Muse_of_Tragedy_by_Elisabetta_Sirani.jpg|pisi|Elisabetta Sirani, "Melpomene, tragöödia muusa" (17. saj)]]
==Proosa==
* Nii maailma tõeline aristokraatia kui ka tõeline proletariaat mõistavad tragöödiat. Neile on see jumala põhielement ja elu võti, kõige väiksem võti. Selles erinevad nad igat masti kodanlastest, kes tõrjuvad tragöödiat, kes seda ei talu, kellele juba sõna "tragöödia" tähendab midagi ebameeldivat.
** [[Karen Blixen]], "[[Aafrika äärel]]". Tõlkinud [[Riina Jesmin]]. Mediasat Group, 2005, lk 132
* [[Aeg|Aja]] kulgemise taju on imelik ja vastuoluline asi. Oleks nagu mõistlik arvata, et rutiinne aeg või sündmusteta aeg tundub olevat lõputu. See peaks nii olema, aga ei ole. Just igavatel sündmusteta aegadel pole üldse mingit kestust. Aeg, mis on huvitavusest pulbitsev, tragöödiast haavatud, [[rõõm]]ust lõhestatud - see on aeg, mis tundub [[mälestus]]tes pikk. Ja see peab paika, kui selle üle järele mõelda. Sündmustel pole ühtegi posti, mille ümber kestust drapeerida. Mitte millestki mitte millenigi pole mingit aega. (lk 70-71)
** [[John Steinbeck]], "Hommiku pool Eedenit", tlk Pille Runtal, Tallinn: Varrak, 2001.
==Luule==
<poem>
Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui [[surnu]]d tõusevad [[lava]] lahinguväljadelt,
kohendatakse [[parukas|parukaid]] ja [[kostüüm]]e,
tõmmatakse [[nuga]] rinnust,
võetakse [[silmus]] kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga [[publik]]u poole.
...
Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem,
kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel.
Teadmata kadunute imepärane [[naasmine]].
Nende kannatlik [[ootamine]] [[kuliss]]ide taga,
kostüüme seljast võtmata,
[[grimm]]i maha pesemata,
liigutab mind enam kui tragöödia tiraadid.
</poem>
* [[Wisława Szymborska]], "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23
| |||