Idee: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
58. rida:
* [[Inglased|Inglastel]] on ka mõtted peas lahku kammitud, mis juttu sa nendega ajad. (lk 138)
** [[Tuula-Liina Varis]], "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk [[Piret Saluri]], 2012
* Empiiriliselt ei ole siiski võimalik ignoreerida näiteks [[Woodrow Wilson]]i [[rahvaste enesemääramisõigus]]e imperatiivi kui sügavalt väärtuspõhist [[Välispoliitika|välispoliitilist]] doktriini, mille edukaks viljaks võime lugeda ka Eesti riiki. Tõepoolest, kas ei ole mitte rahvaste enesemääramisõigus see põhilisim Eesti riiki (ja tema olemise mõtet riigina) kandev idee – mõte, millest lähtub ka eestlaste vaistlik [[sümpaatia]] Tiibeti suhtes?
* Jätkuks hiljuti ajakirja [[Looming (ajakiri)|Looming]] veergudel toimunud mõttevahetusele eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooni üle võiksime arutada, kas [[ellujäämine|ellujäämise]] [[eesmärk]] iseendas saab olla Eesti jaoks (piisavaks) positiivseks välispoliitiliseks sisuks? Mulle meeldib mõelda, et vähemalt samavõrra oluline on ka edasi minemine – ellu jääda ja edasi minna, nagu kirjutas õigusfilosoof [[Ilmar Tammelo]] – ehk siis viia välispoliitiliselt edasi teatud [[maailmavaade]]t, mis meie endi ellujäämise võimalikuks on teinud. Tiibeti kontekstis tähendaks see muuhulgas järjekindlat tiibetlaste põhiõiguste kaitse toetamist, maksimumprogrammina viidet rahvaste enesemääramisõigusele (aga selle sihi ebarealistlikkust on väljendanud dalai-laama isegi) või vähemalt kultuurilisele [[eluõigus]]ele [[paljurahvuselisus|paljurahvuselise]] [[Hiina]] sees. Nii oleks võimalik ühtlasi olla "oma [[saatus]]est suurem" – sest riigi suuruse ja (moraalse) tugevuse määrab tema füüsiliste parameetrite kõrval ju ka riigi idee – mingisugune mittemateriaalne pidepunkt territooriumi, rahvaarvu ja rahvusliku rikkuse kõrval.
** [[Maria Mälksoo]], [https://diplomaatia.ee/debatt/ "Debatt: Kommentaar Andreas Kaju artiklile Hiina ja idealismi piirid"], Diplomaatia nr 99, november 2011
==Luule==
| |||