Elsa Triolet: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Elsa Triolet, 1925. '''Elsa Triolet''' (sünninimi Ella Kagan; 24. september 1896, Moskva – 16. juuli 1970, Moulin de Villeneuve, Yvelines, Prantsusmaa) oli vene-juudi päritolu prantsuse kirjanik. =="Roosid järelmaksuga"== Tsitaadid väljaandest: "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962 (sarjas "XX sajandi raamat). Sellest on ilmunud ka kordustrükk 2004. aastal. * Kahekümnes sajand, samuti nagu kõik eelnevadki sajan...' |
Resümee puudub |
||
80. rida:
:"See ei tähenda midagi..." vastas Cécile, "nii on ka jaaniussikestega, aga ma ei tea, miks nad helendavad..."
:"Fosforestseeriv jumalaema... fos-fo-res-tseeriv... fos-fo-res-tsee-riv..." (lk 31)
* Nii rändaski Martine ühest maailmast teise maailma. Nüüd kuulus ta õiguslikult proua Donzert'i majja ning sai osa emailist, linoleumist, heledast tammest, seepidest ja lõhnaveest. (lk 34)
* Lühidalt, Cécile'il olid kõik eeldused muutuda kolmekümne aasta pärast kõigis üksikasjus ema samaseks, milline tulevikuväljavaade polnud põrmugi vastumeelne, kuigi sellel polnud midagi ühist romantilise Opheliaga, kellega süütu ja habras Cécile praegu sarnanes. (lk 35)
* Okupatsiooniaastad hakkasid ununema ja kõik olid vabanemisega juba sedavõrd harjunud, et seda nüüd igapäevaseks muutunud õnne enam peaaegu ei märgatudki. Uuesti ilmus müügile bensiin ja toidukaardid kadusid... Mis aga puutub kõigesse muusse, siis oli sellest veelgi raskem midagi taibata, kui taibati "kummalisest sõjast", sest sõjale järgnes mingi "kummaline rahu". Näis, nagu oleksid bošid sõja võitnud — kollaboratsionistid muutusid uuesti julgeks ja jultunuks, igal sammul varitsesid mingid ootamatused; sõjavangist naasnud avaldasid rahulolematust: vankritegija oli kaotanud oma klientuuri, mille temalt oli üle löönud kollaboratsionist R... linnast, apteekril oli tegemist ja tüli, et apteegist välja saada oma ajutist asendajat. Kõikjal aina meelekibedus... Proua Donzert ja tema kaks tütart käitusid nii nagu kõik teisedki: kirusid ja torisesid, ent kokkuvõttes mõjus taoline üldine pettumus neile nagu vihm vihmamantlile. (lk 35-36)
* Esmalt oli Daniel hakanud regulaarselt külastama doktor Foisneli: olla kaheksateistkümneaastaselt surma mõistetud — see mõjub ikkagi vapustavalt organismile. Ta käis kaks korda nädalas doktori juures süsteid saamas ja kohtas alati oma teel metsa-kadunud-Martine'i, kes istus küla serval kivipostil. (lk 36)
* Võeti kasutusele ka mõningaid uuendusi: valgustati prožektoritega avara õue sügavuses asetsevat ajaloolist lossi, millega oldi niivõrd harjunud, et seda tavaliselt üldse ei märgatudki, aga valgusefektide abil üheks õhtuks balliülikonda riietatuna näis ta sepistatud raudvõre taga kuidagi pühalik, suurepärane ja ligipääsmatu. Lossiõue sillutise isa ikiviplaat oli selgesti nähtav, sügavad varjud ümardasid eesmisi torne, ent taamal, õue sügavuses, helendas kivikaunistustega, kahe kolonnidereaga ja keskel asuva frontooniga telliskivist peahoone. Kohalikud elanikud, suvitajad ja turistid naaldusid vastu väravat ega pööranud pilku sellelt säravalt nägemuselt... Seejärel köitis nende tähelepanu lasketiir, ball ja loosirattad. (lk 37-38)
* Kõigi nende pariislaste poolt ehitatud maam ajade ja telkidega, mis ulatusid kaugele nõlvakule, muutus küla igal suvel üha enam "Saint-Germain-des-Prés' taoliseks", nagu tavatses sõnada kunagine pariislane proua Donzert. See iseloomustus ei selgitanud Martine'ile ega Cécile'ile midagi. Kuid nad teadsid ilma selgitamatagi paremini kui proua Donzert, et noored pariislased on halvasti kasvatatud, et nad on ülbed, rõvetsevad ja lärmakad ega oska eraldada otra kaerast. Noh, kui Pariisi noorukid on seesugused, siis küla noormehed on nendega võrreldes taltsad nagu koduloomad! Ja Pariisi tütarlapsed! — Poolpaljad, sasis juukselised, palja jalu, lühidalt — peaaegu alasti, päikesest pruunistunud kehal vaid püksikesed ja rinnahoidja! Piisab kortsunud taskurätiku kaela sidumisest, et seda erilist muljet tekitada. Lühidalt, tänapäeva noorpõlv on oma vanematele vaid õnnetuseks, nagu ütles, proua Donzert oma sõbratarile, apteekrinaisele, aga too vastas talle, et praegune noorpõlv ei valmista mitte põrmugi rohkem muret oma vanematele kui ükspuha missugune eelmine ja et leidub ju igasuguseid lapsi. Ja kui kõik need noored armastavad alasti ringi jalutada, siis võib seda seletada arstiteaduse progressiga, suvatsege neid vaid vaadata: kui terved, tugevad ja kui hea kehaehitusega nad on... puuviljamahlade ja vitamiinidega... (lk 40)
* [Apteekriproua:] "Kui ollakse apteekri naine, siis nimetatakse kõiki asju õigete nimedega..." (lk 40)
* Neljakandilises hallis kellatornis lõi päikesest kullatud kell aeglaselt ja kiirustamata. Kuus lööki langesid orus asetsevasse külla nagu kasti, sulades metsaga kaetud mäenõlvakute rüppe. (lk 41)
* Daniel Donelle'i polnud kuskil näha — ka mitte selle naistekarja hulgas, kes kandsid pükse või sellest veelgi halvemat riietust — lühikesi püksikesi, mis olid rebenemiseni ümber tuharate pingutatud, ja kõrgete kontsadega kingi, jättes lausa naeruväärse mulje... Need matkajad olid tulnud külla toiduaineid otsima, vedades kättpidi nagu oheliku otsas enda järel kes ühte, kes kahte ihualasti, päikesest kastanpruuniks põlenud last, kes omakorda vedasid järel kas nukku, mängukaru või mõnda ratastel mänguasja. (lk 41)
| |||
